Peeglike, peeglike seina peal...

Ma tean, milline on täiuslik laul minu jaoks, milline on ilusaim eestikeelne sõna, milline kõlavaim lause eesti keeles. Ma tänan selle rõõmu eest! Mõned asjad ei kao ega hüple siia-sinna, vaid tulevad aegajalt ise, sest nad on osa minu hingest. Ma ei tüdine, ma ei kurvasta kui nad ära lähevad - olen tänulik, et siin olite. Siiski on hea teada, et maailmas on ka midagi jäävat, mis oma olemuselt siiski muutub, kuid ei jäta sind maha.

Midagi minu sees kriibib ja närib. Ma ei tea, mis nimelt, sest see on nii vaikne ja tasane tegevus. Võibolla tahaksin juba puhkusele minna, et teist rütmi kogeda ja nelja seina vahelt välja saada. Mingis mõttes tunnen, et olen kinni jooksnud, töö muutub automaatseks ja suurt indu ei ole. Küllap see nii enne puhkust ongi. Normaalne asjade kulg, mis viitab sellele, et on aeg töömõtted selja taha jätta, kõik see ära unustada ja hakata elama Elu. Mulle tundub, et see vaikne koputamine minu sees tähendab, et minu sisemisel minal või maailmal on mulle midagi öelda. Või viitab see koputus teisele maailmale, mis nüüd puhkusena mind ootab ja mille ma pean lubama endal vastu võtta sellisena nagu see tuleb. Mida sa mulle öelda tahad? Kopp-kopp. Kes seal on? See olen mina. Tule sisse, uks on lahti. Võta välisjalatsid ära ja mine tuppa. Pane sohvale pikale, pea padjale. Ma tulen ja sosistan kõrva sisse, mis edasi saab. Sa tapad mu oma kiirustamisega ära...Lase mul elada... Ma sattusin hämaras

Oli üks ootus ja see ei täitunud. Nii on juhtunud ka mitmeid kordi varem ja tagasi vaadates tahtsin valel hetkel liiga suure survega mingit helesinist unistust. Ma pean saama...Nüüd ma mõistan selliseid olukordi paremini, kui hinges tormab ja tahtmised on üle pea. Siis on vale aeg midagi tahta või teha. Ma lihtsalt ei ole veel ära õppinud, kuidas õiget aega ära oodata. No ei oska, ei suuda... Ma vist unustan sel ajal isegi hingamise. Nagu mainisin, olen ka varem selliste olukordade nö ohver olnud. Ja mõneti on nii olnud ka parem, et ei läinud nii, nagu mina pressides tahtsin. Võiks ju järgmine kord võtta vabamalt - no ja siis... elame-näeme... eks ma ootan selle asjaga... Põhimõtteliselt ei tahtnud ma muud, kui et sa ära ei kaoks. Et nüüd, kui olin taas sind näinud, sa oma teed ei läheks ja oleksid lihtsalt oribiidil. Sõbralikult suhelda võib ju ikka. Aga sina ei tahtnud. Miks, seda ma ei tea, aga meeldiv tunne see ei olnud, kui mustvalgel nägin, et sinu poolt mingit sammu ei tule. Ma

Kui maailmas võiks olla vaid üks laul, siis minu valik on siin:

Kui ma oleksin teadnud, et maailmas on olemas ka suured algustähed, siis oleksin võibolla teistsuguseid valikuid teinud. Oleksin jõudnud ära oodata ja elada vahepeal lihtsalt oma elu. On olemas näiteks Armastus, Sõnad, Lähedus, Loomulikkus. Võibolla ma ei oleks oma südant lasknud vallutada igatsusel, kui teadnuksin, et nurga taga ootab Igatsus. Võibolla oleksin mõned teod tegemata jätnud, kui oleksin teadnud, et uus aeg nõuab teisi Tegusid ja sageli on selleks Ootamine ja Usaldamine. Kui ma oleksin teadnud, et Lähedus kõneleb ise, siis ma ei oleks ehk püüdnud õppida läheduse keelt, millest mu süda siiski aru ei saanud. Nendel teedel oli keerulisem samme seada, aga tänu nendele pühendumistele olen see, kes ma praegu olen. Ja möödunud aegade rajad lõppesid kõik ühel hetkel ühes punktis - nagu oleksin kogu aeg olnud teel ja nüüd olen kohale jõudnud. Kõige raskem on kanda enda süüdistamise koormat - võibolla olen midagi valesti teinud. Ehk tegin midagi, mida ei oleks tohtinud, mis oli ül

Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees. Ära enam ringi rända, kui on kodu leekides. Hoia oma kodu ja inimesi, kes on kodu-tunde loojad. Muidu ei ole lepatriinul kuhugi maanduda, kui tiivad väsivad. 

Edward Henry Potthast Praegu ma ootan ja vaatan sillalt alla, mis paistab vetevoogudes. Praegu on veel võimalik näha kuldkalakese saba vilksamas, aga lootus on selline asi, mis elab osaliselt meie enda tahte kohaselt. Kui kuldkalakest ikka öö saabudes näha ei ole, siis ei ole. Pimedus on oma hõlmad lahti teinud ja pole muud, kui käsikaudu ja kinnisilmi edasi astuda. Kõrvades vaikne vee kohin...Sest ootus ei unune...Mis siis, et enam ei ole oodata vaja, aga süda mäletab, et selle tüdruku silmad särasid kord heledamalt kui keskpäevane päike. Siis on mul valus. Ma olen vaid inimene. Aga kui see juhtubki, siis selleks, et ma mõistaksin, et ma ei saa ringi joosta nagu laps päikesekiirte järgi ja varju jõudes kohe suunurgad alla lasta, et oma pettumuses ja nördimuses valulikult tõdeda - ei saanudki kätte. Küllap ma lõpuks hakkama saan ja tajun tänulikkust selle eest, et ma helki üleüldse märkasin.

ma igatsen sind nii nagu lind oma pesa päevadesse jätan oma vaevumärgatava naeratuse armastan sind öösel siis kui silmad sulen ärkan pimeduses ja tean et olen rännanud väga kaugele õrnade aegade aega Need jalad kõnnivad pilvede peal

Inimesed jagunevad kaheks: ühed käivad kooli / klassi kokkutulekutel, teised mitte. Nad kas ei tunne selle teema vastu huvi või ei ole niidid selle aja ja inimestega piisavalt tugevad. Nii ka seekord - kohal oli pool kursust. Arusaadav, kuna paljudel on väikesed lapsed. Alguses lubasid siiski pea kõik kohale tulla. Küllap kevadine väikelinn äratas paljudes soovi kokku tulla ja uudiseid vahetada - enamasti erialaseid. Meie kursuslased  ei olnud väga lähedastes suhetes ja aja kulgedes moodustusid väiksemad grupid, kes oma elupaika jagasid või vaba aega koos veetsid. Need rakukesed jõudsid kooli ajal veel ümber moodustada. Esimesel kursusel oli mul väga hea ja lähedane sõbranna. Hakkasime klappime kohe alguses ja suhtlesime  aina isiklikumatel teemadel - kodune olukord ja peresuhted, läbikäimine noormeestega. Elasime esimesel aastal üsna mahlakat tudengielu, eriti võrreldes minu varasema eluga, kuhu kuulusid mõned lähedased sõbrannad, kallis õde ja juhuslikud-põgusad armumised, mis tuli

Ma sain aru, et armastan sind. Olin üllatunud ja tardusin iseendasse, see äratundmine ja teadmine tuli kuidagi liiga loomulikult ja iseenesest. Just nagu see oleks juba varem olemas olnud, aga ma polnud seda tähtede poole välja öelnud. Hiljem sain aru, et nii see ongi ja midagi ei muutu just seetõttu, et armastuse algus ei olnud nende sõnade lausumises. Midagi justkui ei muutunud - nüüd näen, et muutub iga mu päev. See armastus on sama loomulik nagu armastus oma käte, jalgade, juuste vastu; nagu iga lilleõie vastu. Armastus teise hinge vastu on tugevam - nagu embaks kõiki maailma lilli. Armastuse olemus ei piira, keda oma südamesse võtta. Armastus lihtsalt on.

Mind ei ole jälle teie seas liigun siin hingetult nii ära on mu meel ja keha rändab mälestustes teile jagub minust parimat sellel hetkel te ei jää ilma armastusest nii peab see olema kui mina olen unustanud end lugema muinasjutte ja lendama täiskuu poole Arthur Wardle Fairy tale Ma ei mäleta, et oleksin varem muusikat unes kuulnud, aga täna öösel ärgates kõlas ikka veel laul, mida olin õhtul pikalt järjest kuulanud: Soley Pretty Face:  http://www.youtube.com/watch?v=gRwFRMGpTWg&feature=related

See on lihtne sest sina oled lihtne ja mina olen lihtne vähemalt esialgu ja see on lihtne sest see on päris sina oled päris sinust on wikipedias lehekülg orkutis fännklubi ja nüüd olen nagu plika kaevu ääres ja vaatan alla peeglisse ja suu vajub ammuli ma näen sind ja ennast päriselt aga see on vaid hetk helk mida kuukiir ei kanna J

Loobu proosas mõtlevast meelest; ärata ellu teine meel, mis mõtleb luulekeeles. Heida kõrvale kõik oma teadmised süllogismidest; olgu laulud osa su elust. Mine mõistuselt intuitsioonile üle tule pea juurest südame juurde, sest süda on müsteeriumidele lähemal. OSHO Intuitsioon. Loogikaväline tunnetus.

Ma ei mäletanud, kui tore, siiras, ilus ja armas sa oled. Te mõlemad olete. Ja teiega kohtumine läks mulle nii hinge, et mõju jääb päevadeks ja öödeks, sõnadeks ja tegudeks..

"Tere! Kas te kotte ka parandate? Ikka parandame. Vaevalt, et meil sellist kollast nahka on. Peame fashiondesign´i tegema..." Lõbus kingsepp, kes julgeb olla hetkes. Ja tasapisi hakkasid mu suunurgad üles tõusma, keelepaelad läksid valla... See noor mees kohe oskab. Mida? Naistega suhelda. Olen ennegi selle kingsepa juures käinud, teine kolleeg (ehk isa?) on samuti sümpaatne. Ma ei osanud selle julge pilgu alla olla nii, et silmad ei hakkaks kassikullana särama. Lihtsalt on hea tunne, kui komplimente tehakse ja märgatakse naise võlusid. Ma olin päevake enne mõelnud, et pole tükk aega sellist rõõmu tunda saanud, et keegi võõras kingib oma lahke pilgu ja sõna minu naiselikkusele. Olge te tänatud, kes te maailmas naisi oma tähelepanuga paitate, vaid nii õpime oma ilu vastu võtma. Ilusat emadepäeva!

Aegamisi hakkasin ma sind üha vähem otsima - oma mõtetest ja tajudest, oma telefonist, oma ümbrusest sinu sarnaseid  inimesi. Ma ei otsinud enam sealt, kus sind ei ole.  Meie kohtumised ei toimu nii. Plärisev äratuskell jäi vaikseks ning ma hakkasin tasapisi täie kopsuga hingama. Ma ei tahtnud enam lõõtsuva tuulena lennata su elust läbi, et märgata midagi, millest kinni hoida. Ma ei tahtnud enam su perepilti luubi all vaadata. See oli ja on ja jääb hoolimata, kui palju ma seda silmitsen. Mõtlesin, kas nüüd pean järgmisel hetkel tunnistama, et kõik oli illusioon. Et see vaikus just seda tähendabki. Olen sellist "äratundmisrõõmu" ennegi kogenud ja mäletan, et ühes hetkest ei saanud enam seda jahedust eirata. Tunnete kevad oli möödas. Ja suve ei tulnud. Praegu veel olen ma elus ja ärkvel. Kuld hiilgab. Küll vähem, aga ehk seetõttu, et ma ei oota kogu aeg, et ta ometi säraks. Tema olemus on kiirata siis, kui valgus peale paistab. Ja kui ei tekita oma lootustega pinget, siis v

See, kes saab harva üksi kodus olla, teab, et siis ei suuda keha rakud otsustada, kuhu suunda joosta. Ja mõte ei tea, milliseid otsuseid langetada, kas ja mida teha, et elu suurepärast võimalust ära kasutada. Hing tahaks elu elamisväärsemaks muuta ning teha midagi "päriselt": istuda rongi peale ja sõita rohelise metsa taha; tantsida üksi nagu šamaan; peksta patja täiest jõust, et lasta vabaks oma kõvaks tõmbunud kesta koor. Ja ego tahab otseteed. Tahab kiiresti kasutada juhust ja teha seda mida teistega olles ei teeks. Kes mida võib ette kujutada, aga ego tahab igatahes kõike ja korraga. Aga Mina tahan ilusat elu ja see tähendab südamega elatud elu, mitte hingepiinu ja kahetsust. Aga tunnetega inimene on hull. Ta mõtleb nagu pöörane ja tajub nagu katkiste instinktidega loom. Armastus on haigus. Seda ei väideta niisama. Eks on oma osa ajukeemial, aga reaalses elus väljendub see lihtsalt meeletuses ja meeleheites. Kui sellest aru saada, siis saab vanemana need hetked üle elad

Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam

Ma igatsen sind nagu ühe tiivaga lind Aga ma ei tea, kus ja millal siin maailmas me kohtume nii et ma hingan vabalt ja paitan su põske soojemalt kui päiksekiir ja heledamalt kui kuuvalgus. Igatsuse valu on kõhuvalu.

Täna sain ma ühe kirja, mida oli hea lugeda, kuna sellel inimesel on hea olla, tema ellu on tulnud selgust ja südamesse arusaama. Aga minu süda ei hakanud hõiskama. Tema rõõm oli küll minu rõõm, aga mitte päriselt. Tundsin, et ei suuda seda rõõmu vastu võtta. Olin veidi nukker, sest seda "tuimust" olen tundnud juba mõnda aega. Keha on justkui lukus ja meel on ootel või kartlikkusest peidus. Midagi hoiab tagasi. Küllap olen oma enesetunde pannud sõltuma mõnest konkreetsest inimesest või ootusest. Ja siis on ju tõenäoline, et elus ikka läheb teisiti kui oodatud-planeeritud. Kui ma ei saa vastu võtta ilusat ja head...Tuleb rahulikult sisse ja välja hingata...Lihtsalt tunda tänu, et sellel inimesel läks hästi. Ja laiendada tänutunnet nendele asjadele, mille suhtes ma ei suuda praegu midagi tunda.

....Kui armastad, siis armasta... Kuid jäägu meie vahele, et leek, mis jääb sust järele, ei eal see jahene... Tõnis Mägi "Püha Elmo tuli" Miks on maailma loodud mehed ja naised? Polegi tähtis, millistes vormides need suhted on, aga elu üks mõte on naiselikkuse ja/või mehelikkuse avastamine enda sees ja enda ümber.

Täna tuli meile elektrik, kelle tuleku kohta ma elukaaslasele eriti midagi selgitada ei osanud. Ta ei tutvustanud end. Ütles küll, et hakkab voolumõõtjat vahetama ja lisas ka mõned kommentaarid, millest mulle piisas. Aga elukaaslane ütles, et kuidas sa lased nö võõra inimese sisse, lööb sulle haamriga pähe. Tallinn.. See on minu siseelu peegeldus. Kes tahab sisse tulla? Kas löön liiga lihtsasti ukse valla? Inimene peab end tutvustama, seda ka emotsionaalses mõttes. Aga enamasti ei oska inimesed öelda sulle seda, mida sa kuulda tahaksid. Ja õigete vastuste saamiseks tuleb ise küsida. Nii oleksin teada saanud elektriku nime. Nii saan teada ka teiste teeliste kohta. Lihtsalt ei tohi liiga kiiresti oma nõusolekut anda, peab oma hingega ja aruga enne nõu pidama. Otsused peab südamega tegema. Ja ma vist kardan seda küsimist, mis võib viia konflikti. Oma nõudmised võivad viivad sinna, et teine ei taha nendele nõudmistele vastata ja loobub. Läheb oma teed. Või siis ei vasta üldse... Ma muud

Inimene ütleb - näita mulle ja ma usaldan sind. Jumal ütleb - usalda mind ja ma näitan sulle. — :) Minu  elu paradoks siin ja preagu

Ma hakkan sind kuulama. Ma ei kiirusta enam. Ma luban oma sisehäälel kõlada, mis on mulle õige ja millal. Ma mõtlen ka sellele, mida sina tahad ja tunda võid. Ma ei ole sinuga liiga aus ega pidurdamatult emotsionaalne - a la nüüd ju võib, aususe nimel, aga tegelikult olen seest katki ja sõnad lihtsalt voolavad ei-tea-miks ja ei-tea-kuhu. Olen alates sellest hetkest teadlik igast otsusest ja selle tagajärgedest. Minu valikud lähtuvad sellest, et elu muutuks avaramaks ja rõõmuküllasemaks. Sundus ja tuim kohustus tuleb eraldada vabast tahtest. Olen teadlik mineviku kordumisest ja enda võimest see katkestada. Ja kui ikka väheks jääb, tuleb lugeda Naised, kes jooksevad huntidega. 

Fred Jüssi : „Aega ja kannatlikkust, mu armsad! Liiga sageli tuleb elus ette seda, et teeme katki midagi õrna ja kaunist – sellepärast, et ei malda kunagi ära oodata, kuidas aeg meile hoole ja armastuse varal ta saladuse ilmutaks.“ Suures vabadusetuhinas võiks neid sõnu meeles pidada küll. Ja vanarahvas on ju ka tarkusi pärandanud: kaua tehtud, kaunikene või tasa sõuad – kaugele jõuad. I See kõlas lihtsalt nii ilusalt ja haakub hästi selle kärsituse ja ebakindlusega, millega mina rinda pistan. Võibolla peaks oma elu enne otsuste tegemist sagedamini peatuma ja küsima: Kas ma olen valmis? Kas praegu on õige aeg? Kas see samm teeb mu olemise heaks - kas tunnen end pärast siin maailmas ikka kindlalt? (Või peaks leppima ka teiste valikute ja olukordadega, mis alati olemist kergeks ei tee, aga arengu mõttes on vaja see tee läbi käia?). Arvan, et enamasti peaks valikute tulemusel elu muutuma avaramaks ja mugavamaks. Elu peaks olema selline, et meie otsused lubavad lootusrikkalt p

Nüüd ma hakkan Stingi kuulama. Ilus, aga ei ärata individuaalseid tundeid - see romantika on suunatud tema enda naisele ja mitte igale kuulajale. See mõjub kuidagi väga turvaliselt. Ilus on ikkagi. Ma ei taha preagu pulgakomme ega suhkruvatti. Tahan sõõmu jahedat vett ja natuke õuna. Piisab. Muidu hakkab kõhus keerama. Pean ju selle olukorra läbi seedima. See tuli minu ellu, et taluksin ebakindlust ja hoolimata kohatisest tagasilangusest ei jookseks nelja ilmakaare suunas. Raske on oma harjumuste ja mustritega läbi saada.

On külm jahedus naha all aina voogab ja viskleb Sooja tunnen vaid mälestustes ja muusikas endast väljaspool Kas külm - on hirm liikumise ees? Või jää murdumine? Või lihtsalt on süda kurb ja hing haige- siis ei ole midagi teha kui vaid kevad ära oodata. Ilma külmata ei teaks soojuse tähendust. See on praegu vist ainus lohutus.

Ma arvan, et iga inimese arengus saab kord määravaks hetk, kas ta tahab ja saab aru, milliseid otsuseid tema sees mõjutab EGO ja milliseid HING. Mis on päris ja mis on illusioon. Millal liikuda ja millal külmetavalt vappudes siiski liikumatuks jääda ja ära oodata, millal ego laseb lahti ja hing võtab üle. Mina olen praegu ühes sellises olukorras. Arvasin, et tegin otsuse hinge jõul, aga tulemus meenutab üht teist aega, kui ego tegi oma tööd. Ja ühesõnaga on tulemus sama. Nii. Siiski - hingelisel otsusel on ka hingelised mõjud. Midagi sinu sees hakkab muutuma ja murenema. Ego lihtsalt vallutab kõik ja inimene ei saa muud kui alla anda. Sealt need peenemad vahed tulema hakkavadki. On hirm ja on armastus. Ja alati meie otsused ei ole meie otsused kui tahes palju me mõtleme, kas ja miks me nii tegime. Ego või hing? Vahel lihtsalt ei ole asjad meie teha. Ja alati ei peagi kõike mõistma. Tuleb vaid hinnangutest lahti lasta. Siis voolab elu edasi.

On emotsioonid ja on ootused. Nende vahel on tugev seos. Nagu tuul lükkab liikuma purjeka, avavad tärkavad lootused emotsioonide väravad. Ja vastupidi - kui ootusi ei ole, ei ole ka emotsioone ja tundetorme. Iga hetk elus on kas selle tormi aeg, hetk enne tormi või hingetõmbeaeg pärast maru. Tavalise tundeinimesena ja naisena. Seda mõistes saab võibolla ahela murda ja välja astuda. Mehed ju suudavad.

Inimeste vahele tekivad peeglid, milles olevat vaatepilti inimene kas naudib, kardab, vihkab, tõrjub või armastab. Inimeste vahele tekivad maailmad, mis meile kas meeldivad või mitte ja sellest oleneb, kas tahame teise inimesega koos olla. Kui meile meeldib selle maailma olemus, siis avame hea meelega ukse ja astume edasi. Küllap teab igaüks seda tunnet, et keegi justkui kutsuks ja ei lõpeta enne, kui sa oma hinge selles suunas rändama saadad. Just selles punktis ma olen praegu. Hing annab endast teada ja tahab, et ma astuma hakkaksin. Kuulsin isegi öövaikuses hinge malbet häält, metshaldja hüüet, aga eirasin seda. Mõne aja pärast hakkas sisemises kinos jooksma film ühe hüpleva olendiga, nagu ahvipärdikuga, kes tahab, et teda märgataks. Hing hüüab: miks sa mind kinni hoiad? Ma tahan lennata... Mida siis teha? Valikut aitab langetada mõtlemine, kas pärast seda tegu on mul olla parem ja rahulikum või just vastupidi - olen ärevil ja laiali? Kui vastust ei ole, siis tuleb oodata. Sise

Enne elektroonilise laenutuse levimist olid raamatukogudes kasutusel raamatukaardid, mille raamatukoguhoidjad käsitööna paberist taskute vahele pistsid. Need lehekesed tulid mulle meelde, kuna neid mainiti filmitutvustuses  Südame sosin  ( Mimi wo sumaseba):" Sizuku Tsukishima lausa jumaldab lugemist ning võtab sageli kooli raamatukogust raamatuid. Iga kord näeb ta kaardil üht ja sama nime – Seiji Amasawa. Kes see inimene on, kes loeb samu raamatuid, mida temagi? Sijuku otsustab temast rohkem teada saada ning satub sõna otseses mõttes muinasjuttu." Mäletan, et kodukoha rahvaraamatukogu külastades mina küll vaatasin neid kaarte. Kuigi nimed olid vahel ka allkirjadena ja seega loetamatud, oli siiski harjumus ja huvi vaadata, kes varem seda raamatut on lugenud. Midagi üllatavat ma küll ei leidnud, aga põhimõtteliselt võiks sellest saada infot potentsiaalsete mõttekaaslaste kohta nagu selles jaapani filmis. Mina Südame sosinat ei ole näinud, aga huvi tekkis nii raamatukaartide

Nägin hiljuti ühte Jack Nicholsoni filmi. Kas kahjuks või õnneks, aga pealkirja ja naisosatäitja nime ei mäleta. Filmi vaadates oli tunne, et ah, ma siis natuke vaatan, sisukirjeldus tundub ok, kuigi film ise ei paista olevat midagi erilist ega inspireerivat. Ja siis käik klikk! Tasapisi hakkas vanker liikuma teises suunas. Mäletan selgelt seda hetke, kui tundsin, et nüüd on olukord teine ja filmil on mulle midagi pakkuda. Ei teagi enam, kas oli see konkreetne tegevus, sõna, aga millelgi oli igatahes mõju. Tegemist oli kahe vanemaealise inimesega, kes kohtusid mitte üldse romantilises situatsioonis ja romantiliste mõtetega, aga samas hakkasid mõlemad üles sulama. Vaatasin seda umbes 60le lähenevat naist ja kujutasin ette, et ka mina olen kunagi selline. Kas just kirjanik, aga võiksin ju :) Öeldakse, et iga inimene võib elus kirjutada vähemalt ühe raamatu - enda elust. Nali naljaks. Loovus peab endale teed rajama. Praegu ma küll ei tunne, et mul oleks midagi öelda, aga ma vähemalt taha