See, kes saab harva üksi kodus olla, teab, et siis ei suuda keha rakud otsustada, kuhu suunda joosta. Ja mõte ei tea, milliseid otsuseid langetada, kas ja mida teha, et elu suurepärast võimalust ära kasutada. Hing tahaks elu elamisväärsemaks muuta ning teha midagi "päriselt": istuda rongi peale ja sõita rohelise metsa taha; tantsida üksi nagu šamaan; peksta patja täiest jõust, et lasta vabaks oma kõvaks tõmbunud kesta koor.
Ja ego tahab otseteed. Tahab kiiresti kasutada juhust ja teha seda mida teistega olles ei teeks. Kes mida võib ette kujutada, aga ego tahab igatahes kõike ja korraga. Aga Mina tahan ilusat elu ja see tähendab südamega elatud elu, mitte hingepiinu ja kahetsust.
Aga tunnetega inimene on hull. Ta mõtleb nagu pöörane ja tajub nagu katkiste instinktidega loom. Armastus on haigus. Seda ei väideta niisama. Eks on oma osa ajukeemial, aga reaalses elus väljendub see lihtsalt meeletuses ja meeleheites. Kui sellest aru saada, siis saab vanemana need hetked üle elada. Iseenda pärast. Sest on ka paremaid valikuid kui need, mis hinge sunnitöölisena mingit rada sunnivad käima. Oh, need öised mõtted, mis halvemal juhul sõnumisse kirjutatakse; meeleheide "vähesest" tähelepanust; nukrus, et elu ei ole temata elamist väärt.. Üksindus. Kõrvaltvaatajale arusaamatu vaht.
Olen aru saanud, et kui mul ei oleks üksindust selle kõige paremas mõttes, siis oleksin valmis loobuma mitmetest hüvedest praeguses elus, et vaid oma hingele ruumi anda. Selles valguses võiks nii mõnestki varjatud või varjamata sõltuvusest vabaneda. Aga üksinduse armastaja peab kohtuma ka üksinduse eksistentsiaalse hirmuga. Lihtsalt hakkab nii hirmus muutuste ja füüsilise üksioleku tõttu, et peaaegu tundub, et minuga võib midagi juhtuda. Hirm, et äkki ma ei saa üksi hakkama; kõik on kuhugi kadunud (ka inimsuhted) st kui inimest mu silma all ei ole, siis tundub, et teda ei olegi. Reaalsuse müsteeriumid. Olen seda elus mitu korda tundnud. Ebareaalne, ebamäärane, aga samas nii veres kinni, et tundub, et varsti hüppan katuselt alla. Õnneks tuli elu mulle appi ja tookord hakkas keset ööd äratuskell helisema. Teised ärkasid üles ja hirmus hetk kadus koos inimeste kohalolekuga. Aitäh, et mind hoidsid. Ja ma usun, et mina ei hüppa katuselt alla. Mul on tütar ja mees ja teised imelised olendid (nähtavad ja nähtamatud), kelle armatsus ja energia ei lase mul tühjaks joosta.
Jah, ma ei oska kohe kuidagi olla, kui maailma on vaid minu päralt. Ja ma usun, et olen pärast endale tänulik, et neid rutakaid samme ei astunud. Hakkan nautima kannatlikkuse vilju. See on minu jaoks uus asi. Mind oleks paradiisist juba lugematud kordi välja heidetud, kuna olen kärsitu, kuna tahan ise kohe võtta ja anda seda, mis ei peaks ehk üldse sündima. Liiga vara sündinud lapsed on sageli väetid ja aja märgiga laubal - sa tulid liiga ruttu, nüüd on vaja sind aidata, et sa oma arengus õigesse punkti jõuaksid. Otsustega on tegelikult aega, kuigi meile nooreni nii ei tundu. Seetõttu tahaksin sinuga rohkem suhelda, et teada saada ja tajuda küpsuse ilu ja tarkust. Olen alati elukogenumaid ja nende tõsidust hinnanud.
Mulle meenus üks tarkusetera: Sa ei saa mulle anda midagi, mida mul endal ei ole.
Nüüd hakkan nägema selle lause taha ja näen, et kõik kogetu on olnud minu enda teetolm kellegi jalgadelt. Aga see ei ole praegu tähtis. Sest teistelt saadud hetked võivad olla nii ilusad. Nagu on raamat/film Madisoni maakonna sillad. Imeline, ilma kiirustamiseta, hetkede ilu kogu eluks. Minu lemmikumaid armastuslugusid. Õrn ja ilus nii filmis kui raamatus. Ja Clint Eastwood oli filmis 65aastane. Selle faktiga võib elus nii mõnegi skeptiku vaikima panna, et armastus ei ole selles vanuses võimalik. Ilus mees. Sellist mhetüüpi ei olnud varem minu jaoks olemas - heas vormis küps mees, kelle ilu on tajutav rohkem enda sees kui välises pildis. Selles filmis ei läinud Francesca küll mehega kaasa, kuid jäi hinges temga, teades, et on mehe jaoks olemas. Siis ei ole ego hirmudel jõudu. Nagu pildilt näha, ei ole armastus selles vanuses lõppematu muretu liblikalend, vaid igapäevaelu telefonikõne oma kohususte ja rollidega. Aga käsi haarab kätt sellest hoolimata, sest armastust võib hakata aegapisi mõistma ja tõeliselt tunda, et selle jõu vastu niisama lihtsalt ei saa. Armastus pole tunne, vaid maagia, mis on sageli nähtamatu ja sõnatu. Armastus tuleb vastu võtta ja vabaks anda. Siis on rahul see, kes meid siia maailma lõi.
Ja ego tahab otseteed. Tahab kiiresti kasutada juhust ja teha seda mida teistega olles ei teeks. Kes mida võib ette kujutada, aga ego tahab igatahes kõike ja korraga. Aga Mina tahan ilusat elu ja see tähendab südamega elatud elu, mitte hingepiinu ja kahetsust.
Aga tunnetega inimene on hull. Ta mõtleb nagu pöörane ja tajub nagu katkiste instinktidega loom. Armastus on haigus. Seda ei väideta niisama. Eks on oma osa ajukeemial, aga reaalses elus väljendub see lihtsalt meeletuses ja meeleheites. Kui sellest aru saada, siis saab vanemana need hetked üle elada. Iseenda pärast. Sest on ka paremaid valikuid kui need, mis hinge sunnitöölisena mingit rada sunnivad käima. Oh, need öised mõtted, mis halvemal juhul sõnumisse kirjutatakse; meeleheide "vähesest" tähelepanust; nukrus, et elu ei ole temata elamist väärt.. Üksindus. Kõrvaltvaatajale arusaamatu vaht.
Olen aru saanud, et kui mul ei oleks üksindust selle kõige paremas mõttes, siis oleksin valmis loobuma mitmetest hüvedest praeguses elus, et vaid oma hingele ruumi anda. Selles valguses võiks nii mõnestki varjatud või varjamata sõltuvusest vabaneda. Aga üksinduse armastaja peab kohtuma ka üksinduse eksistentsiaalse hirmuga. Lihtsalt hakkab nii hirmus muutuste ja füüsilise üksioleku tõttu, et peaaegu tundub, et minuga võib midagi juhtuda. Hirm, et äkki ma ei saa üksi hakkama; kõik on kuhugi kadunud (ka inimsuhted) st kui inimest mu silma all ei ole, siis tundub, et teda ei olegi. Reaalsuse müsteeriumid. Olen seda elus mitu korda tundnud. Ebareaalne, ebamäärane, aga samas nii veres kinni, et tundub, et varsti hüppan katuselt alla. Õnneks tuli elu mulle appi ja tookord hakkas keset ööd äratuskell helisema. Teised ärkasid üles ja hirmus hetk kadus koos inimeste kohalolekuga. Aitäh, et mind hoidsid. Ja ma usun, et mina ei hüppa katuselt alla. Mul on tütar ja mees ja teised imelised olendid (nähtavad ja nähtamatud), kelle armatsus ja energia ei lase mul tühjaks joosta.
Jah, ma ei oska kohe kuidagi olla, kui maailma on vaid minu päralt. Ja ma usun, et olen pärast endale tänulik, et neid rutakaid samme ei astunud. Hakkan nautima kannatlikkuse vilju. See on minu jaoks uus asi. Mind oleks paradiisist juba lugematud kordi välja heidetud, kuna olen kärsitu, kuna tahan ise kohe võtta ja anda seda, mis ei peaks ehk üldse sündima. Liiga vara sündinud lapsed on sageli väetid ja aja märgiga laubal - sa tulid liiga ruttu, nüüd on vaja sind aidata, et sa oma arengus õigesse punkti jõuaksid. Otsustega on tegelikult aega, kuigi meile nooreni nii ei tundu. Seetõttu tahaksin sinuga rohkem suhelda, et teada saada ja tajuda küpsuse ilu ja tarkust. Olen alati elukogenumaid ja nende tõsidust hinnanud.
Mulle meenus üks tarkusetera: Sa ei saa mulle anda midagi, mida mul endal ei ole.
Comments