Peeglike, peeglike seina peal...

Kas eesti teater andestab mulle, et ma ei analüüsi siin säravaid osatäitmisi jm teatrilikku? Kirjutan oma maailmas toimunust, vaadates seda ülekannet. Võitmatu enesetunnetus, - ja kindlus Naiselik kordumatus ja kohalolek Piiramatu eneseväljendusvabadus Kättesaadavus, kohalolek ja sügavus samal ajal samas kohas... Andudes enesele Alludes vabanemisele ja ilmutustele Kuuludes tõele enda sees Vaadates julgelt silma lähedusele ja intiimsusele

Löön ennast iga päev vastu omaenda teravaid nurki Valudes inimene räägib arutult ja mõtlematult kinni vaid enese valus teisi maha tallates Hoolida Unistada Armastada Usaldada Ei oska rumal inimloom pillaja Inimene tahab alati seda, mida tal ei ole Pillab päevi kasutule allumisele Ennast mitte õigustada Mitte vaikida Naeratada kõikehaaravalt nagu koidukiir

Imet ei tule, kui ei usu Armastust ei ole, kui ei usu Imet ei tule, kui pimesi ei usalda Armastust ei ole, kui südant ei ava Sulgedes oma imelise hinge lootuste purunedes Heites kõrvale selle mille olen juba saavutanud tunnen tühjust ja puudust Arutu ahmimine ja nälg abstraktse pimestava armastuse järele mis hoobilt muudab kõik minu sees ja minu ümber Uskuda ebalevat valu paljutõotava sinilinnu võlu Mitte uskuda on valus Mitte usaldada on verine operatsioon, mis jätkub ja jätkub...

Nukker nagu raske vihmapilv täis kohe-kohe avanevat sadu. Nukker nagu langev leht sügise värvitus valguses. Nukker nagu taim loobudes oma kuivanud õiest. Nukker nagu naine ilma enda hingamiseta ilma selle kõige tähtsamata tõeta et kõnnin õigel rajal unistuste täitumise poole iga sammuga.

On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall (Karupoeg Puhh). See on viimane rida ühest luuletusest, mille mõte on tänulikkus. Et inimestel on nii palju, mille eest tänulik olla. See, mis on alati olemas, kipub muutuma igavaks ja on tunne, et selles ei ole enam midagi, mis hinge rõõmustaks ja toidaks. Et iga päev ei taha ju mannavahtu süüa... Turvalisus hakkab ühel hetkel tüütama ja turvalisuse püüe ei saa olla eesmärk omaette. See lihtsalt ei toimi. Seega on püsivatel asjadel, suhetel, olukordadel kaks poolt - nende eest võib olla tänulik või vastupidi neist ära pöörduda just selle pideva olemasolu tõttu. Nagu ikka, parim on valida kuldne kesktee ja teha nii, nagu süda sellel hetkel tahab. Tihtipeale jääb kannatajaks see truu ja püsiv inimene meie kõrval. On ju hoopis lihtsam end paitada mõttega, et minu jaoks leidub kindlasti midagi/kedagi veel paremat... Tänulikkust kipub meie sees olema liiga vähe. Et mitte kallitele inimestele liiga teha, tuleb olla realist ja see suhe nö vabaks

Inimeste vahel tekkiv ebamugavus on olnud minu jaoks loomulik ja seetõttu pole ma sellistele situatsioonidele tähelepanu pööranud. Tegelikult peegeldavad need ohuallikaid, millele tuleks otsa vaadata, et suhet mitte käest lasta või mitte probleemidel lasta süveneda. Ebamugavustunde tähendusega puutusin kokku paar kuud tagasi, kui üks inimene sellele tähelepanu juhtis. Ma ei osanud tollal midagi ette võtta. Tajusin küll, et sellel on suur jõud ja vaid see tunne võib olla põhjuseks, miks suhe läheb teatud suunas. Ebamugavustundele peab otsa vaatama ja kuigi võib tunduda, et ma ei suuda seda ärevust, ebamugavust võita, peab seda tegema. Peab aja maha võtma ja ärevusest vabanema, sest ärevuses inimene ei käitu loomulikult ja teeb arusaamatuid otsuseid. Ja nii läheb suhe aina keerulisemaks, vestlused arusaamatumaks ja see kõik hakkab ahistama ja elurõõmu sinust välja pumpama. Kuidas ärevusest vabaneda? Tuleb prioriteedid üle vaadata, teha otsused ja neist kinni pidada. Enda vastu mit

Ma ei saa anda sulle midagi, mida sinu sees juba ei ole.. Teised inimesed ei saa küll meie elu muuta, aga nad saavad anda niidiotsa elu värvide ja enda võimaluste nägemiseks. Kusjuures harjumuspäraselt tundub, et meie elu saavadki vaid teised muuta - oma hea või halva käitumise tagajärjel läheb ka meie elu paremaks või halvemaks. Kes need teised inimesed siis on? Meile avaldavad mõju ka need, kelle mõju me ei teadvusta. See mõju on sageli küll peidus, kuid seda enam on selle jõu juured sügavavamal. Ja kui see mingil ootamatul hetkel ennast ilmutab, siis on mässu ja möllu enda sees küll ja veel. Kuigi see tark lause, mille lugesin raamatust, viitab, et muutused sünnivad vaid meie enda sees, ei tähenda see seda, et peaksime ennast sulgema enda püha sisemuse rüppe. Ja otsima kõigele tähendust, pöördudes suure teadlikkusega endasse, et seal kaevuma hakata. Või pidama endasse vaatamist tähtsamaks kui kõrvalseisvale inimesele otsa vaatamist. Või nukkuma enda sees pikalt ja ennastunustavalt,

Ega enne aru ei saa, et su elust midagi puudu on, oli, kui saabub keegi, kes annab elule uue vaatenurga ja uued värvid. Muutused vajavad sageli välist tõuget. Muutused vajavad inimesi. Ega ise ei taju, et elame oma maailma piirides ja harjumuspärasuses. Oma vigadega puutume kokku vaid ebaõnnestumistes ja siis püüame neid eirata. Aga kui mõni inimene tekitab tormi meie väikeses veekaasis, siis on võimalus oma vigadele otsa vaadata. See olukord annab võimaluse areneda. Nii et hoolimata pingest või keerulistest situatsioonidest, mis tekivad uue inimesega suheldes, kaalub võimalus selle üle. See on õnn, kui elu pakub võimaluse piiluda kellegi hinge ja sellega oma elu rikastada.