Peeglike, peeglike seina peal...

Ma sain aru, et armastan sind. Olin üllatunud ja tardusin iseendasse, see äratundmine ja teadmine tuli kuidagi liiga loomulikult ja iseenesest. Just nagu see oleks juba varem olemas olnud, aga ma polnud seda tähtede poole välja öelnud. Hiljem sain aru, et nii see ongi ja midagi ei muutu just seetõttu, et armastuse algus ei olnud nende sõnade lausumises. Midagi justkui ei muutunud - nüüd näen, et muutub iga mu päev. See armastus on sama loomulik nagu armastus oma käte, jalgade, juuste vastu; nagu iga lilleõie vastu. Armastus teise hinge vastu on tugevam - nagu embaks kõiki maailma lilli. Armastuse olemus ei piira, keda oma südamesse võtta. Armastus lihtsalt on.

Mind ei ole jälle teie seas liigun siin hingetult nii ära on mu meel ja keha rändab mälestustes teile jagub minust parimat sellel hetkel te ei jää ilma armastusest nii peab see olema kui mina olen unustanud end lugema muinasjutte ja lendama täiskuu poole Arthur Wardle Fairy tale Ma ei mäleta, et oleksin varem muusikat unes kuulnud, aga täna öösel ärgates kõlas ikka veel laul, mida olin õhtul pikalt järjest kuulanud: Soley Pretty Face:  http://www.youtube.com/watch?v=gRwFRMGpTWg&feature=related

See on lihtne sest sina oled lihtne ja mina olen lihtne vähemalt esialgu ja see on lihtne sest see on päris sina oled päris sinust on wikipedias lehekülg orkutis fännklubi ja nüüd olen nagu plika kaevu ääres ja vaatan alla peeglisse ja suu vajub ammuli ma näen sind ja ennast päriselt aga see on vaid hetk helk mida kuukiir ei kanna J

Loobu proosas mõtlevast meelest; ärata ellu teine meel, mis mõtleb luulekeeles. Heida kõrvale kõik oma teadmised süllogismidest; olgu laulud osa su elust. Mine mõistuselt intuitsioonile üle tule pea juurest südame juurde, sest süda on müsteeriumidele lähemal. OSHO Intuitsioon. Loogikaväline tunnetus.

Ma ei mäletanud, kui tore, siiras, ilus ja armas sa oled. Te mõlemad olete. Ja teiega kohtumine läks mulle nii hinge, et mõju jääb päevadeks ja öödeks, sõnadeks ja tegudeks..

"Tere! Kas te kotte ka parandate? Ikka parandame. Vaevalt, et meil sellist kollast nahka on. Peame fashiondesign´i tegema..." Lõbus kingsepp, kes julgeb olla hetkes. Ja tasapisi hakkasid mu suunurgad üles tõusma, keelepaelad läksid valla... See noor mees kohe oskab. Mida? Naistega suhelda. Olen ennegi selle kingsepa juures käinud, teine kolleeg (ehk isa?) on samuti sümpaatne. Ma ei osanud selle julge pilgu alla olla nii, et silmad ei hakkaks kassikullana särama. Lihtsalt on hea tunne, kui komplimente tehakse ja märgatakse naise võlusid. Ma olin päevake enne mõelnud, et pole tükk aega sellist rõõmu tunda saanud, et keegi võõras kingib oma lahke pilgu ja sõna minu naiselikkusele. Olge te tänatud, kes te maailmas naisi oma tähelepanuga paitate, vaid nii õpime oma ilu vastu võtma. Ilusat emadepäeva!

Aegamisi hakkasin ma sind üha vähem otsima - oma mõtetest ja tajudest, oma telefonist, oma ümbrusest sinu sarnaseid  inimesi. Ma ei otsinud enam sealt, kus sind ei ole.  Meie kohtumised ei toimu nii. Plärisev äratuskell jäi vaikseks ning ma hakkasin tasapisi täie kopsuga hingama. Ma ei tahtnud enam lõõtsuva tuulena lennata su elust läbi, et märgata midagi, millest kinni hoida. Ma ei tahtnud enam su perepilti luubi all vaadata. See oli ja on ja jääb hoolimata, kui palju ma seda silmitsen. Mõtlesin, kas nüüd pean järgmisel hetkel tunnistama, et kõik oli illusioon. Et see vaikus just seda tähendabki. Olen sellist "äratundmisrõõmu" ennegi kogenud ja mäletan, et ühes hetkest ei saanud enam seda jahedust eirata. Tunnete kevad oli möödas. Ja suve ei tulnud. Praegu veel olen ma elus ja ärkvel. Kuld hiilgab. Küll vähem, aga ehk seetõttu, et ma ei oota kogu aeg, et ta ometi säraks. Tema olemus on kiirata siis, kui valgus peale paistab. Ja kui ei tekita oma lootustega pinget, siis v

See, kes saab harva üksi kodus olla, teab, et siis ei suuda keha rakud otsustada, kuhu suunda joosta. Ja mõte ei tea, milliseid otsuseid langetada, kas ja mida teha, et elu suurepärast võimalust ära kasutada. Hing tahaks elu elamisväärsemaks muuta ning teha midagi "päriselt": istuda rongi peale ja sõita rohelise metsa taha; tantsida üksi nagu šamaan; peksta patja täiest jõust, et lasta vabaks oma kõvaks tõmbunud kesta koor. Ja ego tahab otseteed. Tahab kiiresti kasutada juhust ja teha seda mida teistega olles ei teeks. Kes mida võib ette kujutada, aga ego tahab igatahes kõike ja korraga. Aga Mina tahan ilusat elu ja see tähendab südamega elatud elu, mitte hingepiinu ja kahetsust. Aga tunnetega inimene on hull. Ta mõtleb nagu pöörane ja tajub nagu katkiste instinktidega loom. Armastus on haigus. Seda ei väideta niisama. Eks on oma osa ajukeemial, aga reaalses elus väljendub see lihtsalt meeletuses ja meeleheites. Kui sellest aru saada, siis saab vanemana need hetked üle elad

Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam

Ma igatsen sind nagu ühe tiivaga lind Aga ma ei tea, kus ja millal siin maailmas me kohtume nii et ma hingan vabalt ja paitan su põske soojemalt kui päiksekiir ja heledamalt kui kuuvalgus. Igatsuse valu on kõhuvalu.

Täna sain ma ühe kirja, mida oli hea lugeda, kuna sellel inimesel on hea olla, tema ellu on tulnud selgust ja südamesse arusaama. Aga minu süda ei hakanud hõiskama. Tema rõõm oli küll minu rõõm, aga mitte päriselt. Tundsin, et ei suuda seda rõõmu vastu võtta. Olin veidi nukker, sest seda "tuimust" olen tundnud juba mõnda aega. Keha on justkui lukus ja meel on ootel või kartlikkusest peidus. Midagi hoiab tagasi. Küllap olen oma enesetunde pannud sõltuma mõnest konkreetsest inimesest või ootusest. Ja siis on ju tõenäoline, et elus ikka läheb teisiti kui oodatud-planeeritud. Kui ma ei saa vastu võtta ilusat ja head...Tuleb rahulikult sisse ja välja hingata...Lihtsalt tunda tänu, et sellel inimesel läks hästi. Ja laiendada tänutunnet nendele asjadele, mille suhtes ma ei suuda praegu midagi tunda.

....Kui armastad, siis armasta... Kuid jäägu meie vahele, et leek, mis jääb sust järele, ei eal see jahene... Tõnis Mägi "Püha Elmo tuli" Miks on maailma loodud mehed ja naised? Polegi tähtis, millistes vormides need suhted on, aga elu üks mõte on naiselikkuse ja/või mehelikkuse avastamine enda sees ja enda ümber.

Täna tuli meile elektrik, kelle tuleku kohta ma elukaaslasele eriti midagi selgitada ei osanud. Ta ei tutvustanud end. Ütles küll, et hakkab voolumõõtjat vahetama ja lisas ka mõned kommentaarid, millest mulle piisas. Aga elukaaslane ütles, et kuidas sa lased nö võõra inimese sisse, lööb sulle haamriga pähe. Tallinn.. See on minu siseelu peegeldus. Kes tahab sisse tulla? Kas löön liiga lihtsasti ukse valla? Inimene peab end tutvustama, seda ka emotsionaalses mõttes. Aga enamasti ei oska inimesed öelda sulle seda, mida sa kuulda tahaksid. Ja õigete vastuste saamiseks tuleb ise küsida. Nii oleksin teada saanud elektriku nime. Nii saan teada ka teiste teeliste kohta. Lihtsalt ei tohi liiga kiiresti oma nõusolekut anda, peab oma hingega ja aruga enne nõu pidama. Otsused peab südamega tegema. Ja ma vist kardan seda küsimist, mis võib viia konflikti. Oma nõudmised võivad viivad sinna, et teine ei taha nendele nõudmistele vastata ja loobub. Läheb oma teed. Või siis ei vasta üldse... Ma muud

Inimene ütleb - näita mulle ja ma usaldan sind. Jumal ütleb - usalda mind ja ma näitan sulle. — :) Minu  elu paradoks siin ja preagu

Ma hakkan sind kuulama. Ma ei kiirusta enam. Ma luban oma sisehäälel kõlada, mis on mulle õige ja millal. Ma mõtlen ka sellele, mida sina tahad ja tunda võid. Ma ei ole sinuga liiga aus ega pidurdamatult emotsionaalne - a la nüüd ju võib, aususe nimel, aga tegelikult olen seest katki ja sõnad lihtsalt voolavad ei-tea-miks ja ei-tea-kuhu. Olen alates sellest hetkest teadlik igast otsusest ja selle tagajärgedest. Minu valikud lähtuvad sellest, et elu muutuks avaramaks ja rõõmuküllasemaks. Sundus ja tuim kohustus tuleb eraldada vabast tahtest. Olen teadlik mineviku kordumisest ja enda võimest see katkestada. Ja kui ikka väheks jääb, tuleb lugeda Naised, kes jooksevad huntidega. 

Fred Jüssi : „Aega ja kannatlikkust, mu armsad! Liiga sageli tuleb elus ette seda, et teeme katki midagi õrna ja kaunist – sellepärast, et ei malda kunagi ära oodata, kuidas aeg meile hoole ja armastuse varal ta saladuse ilmutaks.“ Suures vabadusetuhinas võiks neid sõnu meeles pidada küll. Ja vanarahvas on ju ka tarkusi pärandanud: kaua tehtud, kaunikene või tasa sõuad – kaugele jõuad. I See kõlas lihtsalt nii ilusalt ja haakub hästi selle kärsituse ja ebakindlusega, millega mina rinda pistan. Võibolla peaks oma elu enne otsuste tegemist sagedamini peatuma ja küsima: Kas ma olen valmis? Kas praegu on õige aeg? Kas see samm teeb mu olemise heaks - kas tunnen end pärast siin maailmas ikka kindlalt? (Või peaks leppima ka teiste valikute ja olukordadega, mis alati olemist kergeks ei tee, aga arengu mõttes on vaja see tee läbi käia?). Arvan, et enamasti peaks valikute tulemusel elu muutuma avaramaks ja mugavamaks. Elu peaks olema selline, et meie otsused lubavad lootusrikkalt p