Peeglike, peeglike seina peal...

Kannatused on kõige paremad õpetajad. Kõige selle keskel tuleb endale meelde tuletada - jää truuks elurõõmule ning otsi igast päevast midagi ilusat! Hea oli seda lugeda. Olen ikka arvanud, et loon ise kannatused, oh mind patukotti ja ega siis ei ole jõudu varjudest üle hüpata. Tundub, et sageli tuleb pea lihtsalt ära pöörata. Ja kannatused kui õpetaja, mitte kannatused kui minu ebaõnne märk, elu elamise oskamatuse tagajärg. Aitäh!

Lugesin hiljuti ühte FB postitust, mis pani mind mõtlema - naised ja tüdrukud. Mina? “A girl wants attention, a woman wants respect. A girl wants to be adored by many. A woman wants to be adored by one.” -anonymous   However, one of the quickest filters that you can notice from the beginning is this: A girl plays games. A woman doesn’t. Pärast ühte õhtut mõtlesin sellele, mis vahe on kohtumisel ja tutvumisel. Tavaliselt me kohtume kellegagi,  pilgud saavad kokku, vahetatakse paar sõna või vesteldakse pikemalt. Aga millal ma viimati kellegiga kohtudes temaga ka tutvusin? Tore, et eesti keel on nii rikas, mmm, inglise keeles on sõnad "meet" ja "make acquaintance". Võibolla oli see lihtsalt selle inimese suhtlemise viis, julgus, tava selles seltskonnas ruttu sõbruneda ja klanni liikmeid värvata. Ühekordne lähenemine? Igatahes meeldiv vastuvõtt, ei midagi väga ülevoolavat ega isiklikku, erilist, aga minu jaoks oli see esmakohtumise kohta kutsuv ja siduv. Olen

Aeg on lennanud ja minu sõrmed ei selle blogi postituse jaoks klaviatuuri klõbistanud. Olen küll veidi kirjutanud muus vormis, aga vähe. Samas mõistsin kui oluline on mulle kirjalik eneseväljandus, see haarab mind ja ma olen justkui rohkem olemas, kui minust jääb must lint valgele vaibale. See on maagia, mille osaks ma olen saanud, nähes seda, et midagi leiab tee pimedusest välja, loob aste-astmelt endale teed mööda rada, kuhu paistab alati valgust. Ma olen keegi. Kas ma olen just maag, aga ma tunnen ühendust enda hingesoppide ja maailmateede vahel. Mis ei olegi vähetähtis, sest muidu supleme pidevalt oma erabasseinis, aga suur ookean loksub meist mitte kaugel. Ja seal ujuvad delfiinid? Seda saavad teada need, kes võtavad vastu otsuse rännata, hoolimata köidikutest, sidemetest, hirmust, kohustustest, harjumustest, enda ja teiste karjuvatest kilgetest, kahtlustest, näilisest hingelisest segadusest - nad otsustavad siiski minekule asuda. Jah, ma tahan kirjutada, väga. Kuuluda sinna imel

Aeg on lennanud ja minu