Elu on selline nagu ta on. Hommikul tõustes mõtled kooli/tööle jõudmisest, kella 12 ajal lõunasöögist, akna taga hämardudes kojuminekust ja õhtul voodis enne magamajäämist päeva kummitustest, oma äpardustest ja vahel ka sellest erilisest, mida enda hingest leida võib. Mina püüan ikka mõelda õhtul linade vahel headest asjadest. Selleks loen õhtul raamatut ja nopin mõne mõtte, mida siis edasi mõlgutada ja mis annab sooje impulsse. Mõtlen neile, kes minuga lähedalt seotud on ja kellega päeva jooksul mingi kontakt on tekkinud. Vahel ei mõtle ka. Viimasel ajal on tulnud pähe mõte sellest,et kuidas ikka elada selles olukorras, kui hakkab tunduma,et maailm ei olegi koht, kus mõelda oma hommikukohvist, vaid sidemed on hoopis sügavamad. Maailm tahab midagi vastu ja inimese vaimne pürgimus on sinna, et hing tahaks ise vastu anda.Me ei ole sündinud sellise hingeseiseisundiga. See on tee, mis tuleb läbida, et jõuda arusaamisele, et maailm on hingesatud paik. Jõulude lähenedes hakatakse rääkima anm
Peegelpilt on harva sile ja püsiv. Väike tuuleke lükkab pinna värelema. Meie, inimesed oleme samasugused. Me muutume.