Peeglike, peeglike seina peal...

Kunagi teadsin et suveöö ei lumma kui käed ei avane teisele Kunagi nägin et sügis on värvitu kui silmad ei avane ime eel Kunagi ootasin et keegi oleks midagi kirjanduslikku- imelist Kuni kohtusin valgusega ja kõik tuli ise siia

Istudes seljaga ukse poole on võrdne võimalus et saabub tume pilv rõksatava kõuega või läheneb hell laps selgete silmadega Kunagi ei tea kui tulevik hakkab sündima Ometi on seinal hele vari Keegi valvab Alati Kui ei valva siis oled unustanud tänada

Homse poole minnes ilma kartuseta et aknast lendavad elavad draakonid ja hingavad toa ära Enne homset tuleb otsustada et ma ei lahustu tuule vihinas Enne uinumist mõtlen sellele et magame jagades patja ja tunnen ära Kodu on olemas

Lahkuda saab vaid üks kord- siis peab suu lausuma õigeid sõnu ja keegi ei takista sind vigu tegemast Süda peab jääma hüüdma- tahan tagasi tulla! Siis on minek õnnistatud Tee jääb tassi aurama Uks kutsuvalt piiluma Aknad kardinateta ja trepp jalgu silitama Kass on alati ootamas- tema ei lahku loojuva päikese poole Mine nii,et soojus jääb alles

Et keegi mind valvaks kui öö saab isandaks ja seinad sosistavad Et keegi mind ootaks kui tee on lõppenud ja hing kutsub teist Et keegi mind silmaks kui astun ukselävele ja kardan teha samme Et sina oleksid

Sinna astub sisse mõni uudishimulik, kes kiviaedade tagant üksikuid lilleõisi märkab. Nostalgitseja võib samuti sinna eksida, et pöörduda tagasi lapseaega, kus rännati ka sellistes metsistunud paikades ja otsiti muinasjutte. Või meenutatakse vanaema marjaaia kaugemaid soppe. Igal juhul on aianurgal võime äratada ellu kängunud hingi- sees hakkab soe ja vaikne, kui vaid seisatada puude hämarusse. Kõik kutsub ja ootab. Vana karusmarjapuhmas pakub lahkelt magusaid tikripalle ja sõstar punavaid marjakobaraid. Mitmel pool üksikud õied niiduheinade vahel. Need on su armsama silmad, mis jälgivad su teed ja tunnevad õnne oma haldja igatsevast rännust. Lillherne lihtne rõõm lihtsalt rabab jalust. Tuule kohin puulatvades on kui lahendamata mõistatus, mille äraarvamiseks tuleb olla nii vaiki ja tasa, et tuul hakkab lendama läbi su keha. Aiake on avanenud, et saaksid sulada suve värvidesse ja otsida nendest ennast. Oled jõudnud aia südamesse kui rohelisse sõõri, milles väikesed lilletähni

See õige suvitamine on maal pooleldi unustuses olles. Kui müra ja kiirus ei ole enam mõttemall, vaid selleks on tuulekohin ja suve lõhn. Maast õhkuv soojus ja päikese paitus. Suvitamine on see, kui ei ole kiire. Saan teha ainult seda, milleks tunnen vajadust. Lüüa aknad särama suve moodi ja pühkida põrandad läikima veepinnana. Pista kurke purki, et hiljem leida lõputu Eestimaa suve energiat. Isegi siis, kui lihtsalt olen ja tundub, et mu olemine on vaikne istumine verandaserval või murul, koguneb ikka mälestusi. Sest tegelikult ma liigun. See on nagu vool, mis märkamatult viib siia ja sinna. Tegevused tulevad iseenesest. Suvi on ju jõudu täis- see tõstab su üles ja kannab aina edasi.

suvi murrab teed et olla kõikjal kuumus katsetab meid et näha me sitkust rohelus laiub laiali et me unustaks end unistustesse