Peeglike, peeglike seina peal...

Ma olen elusse armunud!!! Armunud nii avatud ja ilusahingelistesse naistesse ja meestesse, üllatustesse! Kusjuures armumine ei eelda, et objektiks on mõni kena mees ja punkt. Tõepoolest - mõni kaunis naine, tüdruk võib mõjuda samuti väga sensuaalselt ja huvitavalt!!! Viva la vida :) --------- Ma olen ennast elus liiga palju petnud. Selles vaikses valus olen tõega hüvasti jätnud. Olen unistusi petnud välja tühjast kohast Tantsisin virvendusena, kui ma ei teadnud, kes ma olen Tantsisin, kui selleks polnud aeg Seetõttu ei saa ma uljaspäi minna sinna kuhu, kutsub põgus helk seetõttu pean unenägudest otsima tuttavaid varje Just seetõttu ei lase ma sind lahti

Kas võib kaduda see, mida arvasid olevat kindel kui kaljupank ja tugev kui kadaka juur? Loogilise vastusena - võib küll! Aga tunne on alati üllatav, küsiv ja ebakindel. Selle vastu ei saa, kui tundub, et midagi libiseb peost. Aga kas ta/see tegelikult libiseb? Kas asjad kaovad kui musta auku? Kas oleme ohvrid mingi nimetu jõu tõttu? Kas see, mis edasi juhtub, on meie kätes või mitte? Raske on vastata, olukordi on nii ja naasuguseid. Minu meelest on võtmeküsimused - kas tegelikult ikka on nii, nagu alguses tundub? Kas see, mille arvad käest libisevat, libisebki kuristikku? Kas tunded on ohtlikud? Või on see lihtsalt õppetund, mis tuleb üle elada ja mis pärast asendub suure rahu ja armastusega kindlustunde tõttu?