On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall (Karupoeg Puhh). See on viimane rida ühest luuletusest, mille mõte on tänulikkus. Et inimestel on nii palju, mille eest tänulik olla. See, mis on alati olemas, kipub muutuma igavaks ja on tunne, et selles ei ole enam midagi, mis hinge rõõmustaks ja toidaks. Et iga päev ei taha ju mannavahtu süüa... Turvalisus hakkab ühel hetkel tüütama ja turvalisuse püüe ei saa olla eesmärk omaette. See lihtsalt ei toimi. Seega on püsivatel asjadel, suhetel, olukordadel kaks poolt - nende eest võib olla tänulik või vastupidi neist ära pöörduda just selle pideva olemasolu tõttu. Nagu ikka, parim on valida kuldne kesktee ja teha nii, nagu süda sellel hetkel tahab. Tihtipeale jääb kannatajaks see truu ja püsiv inimene meie kõrval. On ju hoopis lihtsam end paitada mõttega, et minu jaoks leidub kindlasti midagi/kedagi veel paremat... Tänulikkust kipub meie sees olema liiga vähe. Et mitte kallitele inimestele liiga teha, tuleb olla realist ja see suhe nö vabaks
Peegelpilt on harva sile ja püsiv. Väike tuuleke lükkab pinna värelema. Meie, inimesed oleme samasugused. Me muutume.