Peeglike, peeglike seina peal...

Kas eesti teater andestab mulle, et ma ei analüüsi siin säravaid osatäitmisi jm teatrilikku? Kirjutan oma maailmas toimunust, vaadates seda ülekannet. Võitmatu enesetunnetus, - ja kindlus Naiselik kordumatus ja kohalolek Piiramatu eneseväljendusvabadus Kättesaadavus, kohalolek ja sügavus samal ajal samas kohas... Andudes enesele Alludes vabanemisele ja ilmutustele Kuuludes tõele enda sees Vaadates julgelt silma lähedusele ja intiimsusele

Löön ennast iga päev vastu omaenda teravaid nurki Valudes inimene räägib arutult ja mõtlematult kinni vaid enese valus teisi maha tallates Hoolida Unistada Armastada Usaldada Ei oska rumal inimloom pillaja Inimene tahab alati seda, mida tal ei ole Pillab päevi kasutule allumisele Ennast mitte õigustada Mitte vaikida Naeratada kõikehaaravalt nagu koidukiir

Imet ei tule, kui ei usu Armastust ei ole, kui ei usu Imet ei tule, kui pimesi ei usalda Armastust ei ole, kui südant ei ava Sulgedes oma imelise hinge lootuste purunedes Heites kõrvale selle mille olen juba saavutanud tunnen tühjust ja puudust Arutu ahmimine ja nälg abstraktse pimestava armastuse järele mis hoobilt muudab kõik minu sees ja minu ümber Uskuda ebalevat valu paljutõotava sinilinnu võlu Mitte uskuda on valus Mitte usaldada on verine operatsioon, mis jätkub ja jätkub...

Nukker nagu raske vihmapilv täis kohe-kohe avanevat sadu. Nukker nagu langev leht sügise värvitus valguses. Nukker nagu taim loobudes oma kuivanud õiest. Nukker nagu naine ilma enda hingamiseta ilma selle kõige tähtsamata tõeta et kõnnin õigel rajal unistuste täitumise poole iga sammuga.