Peeglike, peeglike seina peal...

Elas kord draakonipoiss, kes oli pärit matemaatikaõpetajate perest. Mämma -  talle maitsesid üle kõige kolmnurksed asjad. Õigemini ta ei söönudki mingi muu kujuga toitu  Mämma! Hommikusöögiks lendas ta ringi ja ampsas ära kõik linnaosa kolmnurksed liiklusmärgid. Keegi ei taha teada, millised halvad asjad oleksid võinud hakata juhtuma, kui inimesed oleksid ärganud ja tööle minnes pea kaotanud, sest tänavatel valitseks ilma liiklusmärkideta kaos. Hommik algaks kohe kehvasti ja kes siis halba hommikust tahab. Õnneks ei ole selles loos halbu asju, selliseid mis elu kurvaks teevad. Head on ikka elus rohkem kui halba. Ja õnneks oli sellel  draakonil vahva emme ja nagu emad ikka, tundis ta oma poega kõige paremini. Emme märkas, et pojake lendab kodust välja ja kohe liiklusmärkide poole. Suu lahti, kõrvad laiali ja saba püsti - kõik oli valmis esimeseks ampsuks ja hommikusöögiks. Aga emme tuhises kohale ja lükkas pojakese ette kolmnurksed hommikuhelbed, millele valas peale kolmnurksest pakis

Meeri avas aknad. Ta tahtis, et lõhnapilv paneks nelja tuule poole lendu ja see hoog tõmbaks kaasa kõik lõhnamolekulid, mis on ennast peitnud padjapüüri sisse, käterätti ja isegi kardinatesse. See lõhn jäi sinna arvatavasti siis, kui Meeri vaatas kordi aknast välja, oodates Mehe tulekut ja võtmete tantsu lukuaugu mustas kastis. Ja käterätt.. Mehe ihu rammus voog ulatumas Meeri sõõrmetesse...Pessu..See rätik ja kõik muu, millel on Mehe tegude ja mõtete jälg küljes. Pagan, kui ilus eestikeelne sõna on ihu ja säng on veel ilusam ja siin ma olen, ropendan, kuigi ma üldse muidu ei pruugi vängete sõnadega suud ja ei saa kasutada sõnu, mille koht oleks laulukaare all, haletses ennast Meeri. Meeri tundis end nagu obsessiiv-maniakaalne koristaja, kui oli tundide kaupa küürinud ja pritsinud, loputanud ja tuulutanud. Et kaoks kõik – nii lõhn, maitse, värv, mis on Mehest välja imbunud, mida Meeri siis nagu eriti ei märganudki, kui Mees nende seinte vahel viibis, aga nüüd oli kui õhk kõikjal. T

Uus aasta algas tõelise koerailmaga - vihma ladistas näkku ,udu mähkis usu  ja maapinda kattev jää takistas igat uut sammu. Oli ka muidugi koeraasta käimas... Katsu sa siis optimistlikult tulevikku vaadata, loota päiksepaistelisele homsele ning astuda parema elu poole. Usk, lootus, armastus. Mitte ühtegi neist kolmest ei olnud Heinot tervitamas, kui ta uue aasta hommikul koduukse avas ja postkastini sammus. Heino vaatas järele ja  kuna ta polnud mitu päeva saaki noolimas käinud, siis oli jaht edukas - kirju ja lehti oli kogunenud omajagu. Juhuslikult, sest tellitud posti tal ei käinud. Heino astus tasakesi, sest libedal ajal ei tohiks eakad prügi ka välja viima minna. Ehk saab elu teisiti korraldada, sest luumurrud ei taha enam selles vanuses hästi paraneda. Ja kõik ju kinnitavad ka sellele vigastusele nagu vastsündinule: ei ole nii, ei saa naa. Vahe on selles, et beebi imelisse näkku vaadates keskendutakse heale, aga eakate puhul on tervisehädad luubi all just vastu pidi. Fakt oli m