Meeri avas aknad. Ta tahtis, et lõhnapilv paneks nelja tuule poole lendu ja see hoog tõmbaks kaasa kõik lõhnamolekulid, mis on ennast peitnud padjapüüri sisse, käterätti ja isegi kardinatesse. See lõhn jäi sinna arvatavasti siis, kui Meeri vaatas kordi aknast välja, oodates Mehe tulekut ja võtmete tantsu lukuaugu mustas kastis. Ja käterätt.. Mehe ihu rammus voog ulatumas Meeri sõõrmetesse...Pessu..See rätik ja kõik muu, millel on Mehe tegude ja mõtete jälg küljes. Pagan, kui ilus eestikeelne sõna on ihu ja säng on veel ilusam ja siin ma olen, ropendan, kuigi ma üldse muidu ei pruugi vängete sõnadega suud ja ei saa kasutada sõnu, mille koht oleks laulukaare all, haletses ennast Meeri.
Meeri tundis end nagu obsessiiv-maniakaalne koristaja, kui oli tundide kaupa küürinud ja pritsinud, loputanud ja tuulutanud. Et kaoks kõik – nii lõhn, maitse, värv, mis on Mehest välja imbunud, mida Meeri siis nagu eriti ei märganudki, kui Mees nende seinte vahel viibis, aga nüüd oli kui õhk kõikjal.
Ta pesi nagu jaksas – alustas elutoast. Magamistoa poole ta üldse ei vaadanudki, vaid tõmbas otsustavalt suure hooga ukse kinni, nagu soovimatut telereklaami nähes klõpsatakse teisele kanalile. Kohe. See ruum tundus eriti hull nagu sinihabeme muinasjutus. Nagu elu pohmelli hommikul oksendama hakates tajud tuikavat piina, mis ajab oma kombitsad igale poole. Pikkade jalgadega ämblik.
Ta pühkis niiske lapiga diivanilaua ning koristas kärmelt kaks veinipokaali, mis eilse õhtu võltsromantikast sinna suurejoonelist lõppvaatust ootama olid jäänud. Pesi need puhtaks, poleeris kuivaks. Ilma ühegi sõrme- ja huulejäljeta olid need nagu uued, valmis järgmisteks vallutusteks. Meeri mõtles, et tulevikus on sellest teadmisest kasu - klaaside hoolikas nühkimine aitab stressi maandada.
Diivan. Muidugi olid seal mälestused, igas pehmes kurvis ja õõnsuses, patjade paisuvates rindades oli Mees sees, tema pinnalaotus kattis diivani üleni ja Meeri hakkas neid sohva...patju...kuidas öelda teisiti padja kohta...Ehk siis, kui kasutan teist sõna, on ka mõtted ja seosed teised, mõtles Meeri. Ei tea eesti keeles padjale sünonüümi. Ta vajus väsinult pehmele pinnale istuma.
Meeri otsustas teha veel ühe igapäevase, aga olulise asja. Facebooki postituse. Ta sättis puhta pokaali lauale, kallas punast veini kombeka piirini, viskas punaste varbaküüntega jalad sinna kõrvale ja kirjutas foto alla: Mina ja minu bestikas - naudime viikendi :) Natuke lapsik, aga Facebook ongi lapsik. Talle tuli mõte: keegi võiks välja arvutada Facebooki kasutajate keskmise vanuse profiili järgi. No seda teha pole ju raske, masin arvutab ja muidugi seda sotsiaalmeedia omanikud teavad. Aga siis võiks lisaks aritmeetilisele keskmisele keegi sotsioloogide grupp arvutada Facebooki postituste järgi keskmise vanuse. Ei teagi, kas fotode ja tekstiliste postituste sisu eraldi lüüa? Küll sotsioloogid neid kriteeriume teavad ja ehk on vaja Facebooki jaoks nüüd uusi mõõteriistu, aga inimeste käitumist võiks mõõta küll. Küllap on seda tehtud, aga andmeid pole silma hakanud. Kui inimeste postitused on enamasti selfied, mida siis sellest mõelda? Enesekesksus? Vaimne vanus alla oma bioloogilise vanuse? Ja kes Facebooki kasutaja keskmise kõige lähemale arvab, saab preemiaks sooja maa reisi - kas närvide turgutamiseks või siis koloriitse postituse algmaterjali jaoks. Kuidas keegi. Meeri lennutas oma peas samuti küsimust, kui palju on näoraamatus selliseid võltspilte, kus õdusa õhtu lavastuse taga on püüd pisaraid tagasi hoida. Ning diivanilaua klaas mingi kõva asjaga kildudeks põrutada. Seega Facebooki vanus tuleks vale nagunii nende hädavalede tõttu. Need on ju kõik pisivaled endale, teistele, naabritele, koolikaaslastele... Inimesed on ikka ilusioone rohkem uskunud kui reaalsust. Vanasti usuti muinasjutte, nüüd sotsiaalmeediat. Mõju ja ulatus on ehk sama? Kindlasti on emasid, kes küllap tahtmatult unejutu ajal näoraamatut lappavad. Näoraamat raamat muinasjuturaamatu asemel. Intelligentse kõlaga nimi on vähemalt valitud - raamat ikkagi. Aga vähemalt ei ole mind keegi klobinud, ohkas Meeri ja olemine muutus vähemalt 15% paremaks.
Meeri mõtiskles: võibolla tõesti on mul veidi kergem nüüd, kui olen tunde end tühjaks rapsinud, mõtted töö juures hoidnud ning oma ümbrust värskendanud. Aga ikkagi tulevad rändlinnud tagasi – need mõtted, mida mõelda ei taha.
Mis siis eile juhtus? Eile...Ma loobusin. Ma ei ole ammu juba sinust aru saanud, et mis siis on, sa oled teistsugune juba pea aasta. Aga nüüd tean, et sa oled muutunud, sa oled suureks saanud. Koolid läbi, töökoht olemas ja seda sama tööd müügimehena oled teinud juba hea hulga aastaid. Sa külmusid ära. Sa ei ole enam nagu elusolend. Ja ikkagi ma pesen ära sinu lõhna – võibolla sedagi enam ei ole, mu ninasõõrmed lihtsalt mäletavad seda ja illusioon kestab veel. Sa oled küll öelnud, et tahaksid midagi muud, tahaksid teha mingit tööd, millel on tähendus ja sisu, mis muudab koheselt kellegi päeva paremaks. Ma ei teadnud midagi muud kui et olen ise samasugune lennuvõimetu lind, ootamas, et keegi mind pesast välja lükkaks, sest muidu ma ise lihtsalt palmisaarele liikuma ei hakka.
Vahel imestame, kuhu armastus kadus? Ei ole enam seda kirge, ootusärevust ega tunnet, et lendame ilma nähtavate tiibadeta kellegi kindla poole. Armastuse sõlmumine on üks oluline sündmus elusillal nagu sünd või surm. See tuleb lihtsalt läbi teha. Ja edasi on loomulik eluvool. Nagu me ei arva ega nõua vastsündinult, et me iga päev teda vaadates elaksime läbi sama joovastust nagu sünnijärgselt. Me ei küsi, kuhu see eufooria ja sügav tunne kellegi vastuvõtmisest kadus? Me ei masendu selle pärast. Kuigi jah samamoodi läheb see elus edasi - on muret, rutiini ja magamata öid. Nii nagu ka armastuse puhul.
Aga kuidas siiski armastus ellu äratada? Kas suudlusega nagu Lumivalgekese muinasjutus? Võimalik, et me ei oska või ei julge või ei taha enam suudeldagi. Seda sõna pole ka meie sõnaraamatus enam. Kustunud. Veidi enam keskendudes saab vaataja aru, et see tööriist ei toimi enam, miski on kildudeks pudenenud.
Need, kes alla ei anna, julgevad minna veel sügavamale. Ja seal koopas on omajagu hirmus ning pime nagu padakonna kõhus. Seal jõekaldaaluses urkas on kõik seinad peegleid täis. Need võivad olla ühel hetkel kõverpeeglid, teisel aga selged nagu kevadised veesilmad. Mõned ei jõua sinna kunagi, sest nad usuvad kõrvade ja südamega teisi tarku, kes arvavad, et ainult juhmid lahutavad, teised tumakad elavad elu lõpuni koos - hoolimata sellest, mis need ülimad ajud kõrval genereerivad, sinna koopasse ei lasta sisse mugavuse kummardajaid. Koopasse pääsevad sisse vaid need, kes tulevad üksi, võibolla suures segaduses ja eksinuna, kuid siiski iseenda armust ja juhatusest. Koobas on põhjast vett täis, kaunimat helesinist eluvett. Ja lõpuks võib juhtuda nii, et asjaosalise pea surutakse vee alla nagu ristimisel, ja ta saab uue pileti elu karussellile.
Aga kus see maa-alune urg on? Kuidas seda leida? Ei saa öelda, tulevad need, kellel on julgust või rumalust enam mitte teada. Vaid tunda. Ära tunda. Iseennast.
Ühel päeval, kui tulin töölt varem koju, sest tundsin end veidi kahtlaselt, pea oli paks ja ülemus lubas mul koju minna, mitte sinna kudema jääda, astusin mööda turgu kodu poole. Kõndisin üsna omas mõttes, pea maas. Kätes pehmed sõrmikud, nina peidetud salli urgetesse. Astusin edasi ning aeg-ajalt kiikasin ümberringi. Ja ma nägin sind. Või oli see sinu kaksikvend kosmosest, kes on ennast kaltsukas ära tuuninud ja leidnud töö turul kilumüüjana? Peas karvane läkiläki, seljas tumeroheline veidi liiga puhvis ja liiga laia õlajoonega talvejope, jalas hallikad teksad ning botased – see olid sina, aga mitte ühtegi nendest riideesemetest ei olnud ma näinud! Mis sul seljas on?! Vaatasin kahtlevalt enda ümber, seisatasin, pilgutasin paar kordi silmi ja keerasin kiiresti selja. On siin mingid võtted? Mingi reklaami filmimine? Oled see sina, kes kala müüb? Ma teadsin, et pean siiski lähemale astuma.
Tere! Kas teil on siin räim või kilu?
Tere! See on kilu, sobib hästi kassile. Räim on otsas.
Mis maksab?
Euro on kilo.
Ah, ma täna ei võta, mees ostab kassile konserve, praegu on kiisu rahul, aga kunagi ehk...vahelduse mõttes...
Jaa...Iga päev ma siin ei ole, aga ehk ikka trehvate õigel ajal, siis ikka saab...
Head aega...
Head aega...
Astusin edasi, mingil 110% moel teades, et sina olid nende riiete sisse hüpanud ja endale uue rolli elulaval vastu võtnud. Või elumängus..Irooniliselt ei olnud sinul ja mängul midagi ühist. Olid ikka tõsimeelne, ennemini kinnine ja siiski - müügimees. Jah, tundsid oma kaupa, lante ja muud kalastusvärki nagu oma kümmet sõrme.
Olin arvanud, et olen õnnelik seal, kus sind ei ole. Aga vastupidi - sinust oli siiski keegi saanud ja mina olin tühja koha peal. Olin korraga kurbus ise - teadsin, et kui tahan jõuda siniranda, pean taluma ka sünnitusvalusid. Kui inimene teaks, kui rängad need võivad olla, siis kuuluks sünnitamine väheste elitaarsete kilpidega varustatud vankumatute pärusmaale. Sinus oli siiski julgust. Olla keegi, muutuda, astuda raamidest välja. Hakata kilumüüjaks.
Meeri tundis end nagu obsessiiv-maniakaalne koristaja, kui oli tundide kaupa küürinud ja pritsinud, loputanud ja tuulutanud. Et kaoks kõik – nii lõhn, maitse, värv, mis on Mehest välja imbunud, mida Meeri siis nagu eriti ei märganudki, kui Mees nende seinte vahel viibis, aga nüüd oli kui õhk kõikjal.
Ta pesi nagu jaksas – alustas elutoast. Magamistoa poole ta üldse ei vaadanudki, vaid tõmbas otsustavalt suure hooga ukse kinni, nagu soovimatut telereklaami nähes klõpsatakse teisele kanalile. Kohe. See ruum tundus eriti hull nagu sinihabeme muinasjutus. Nagu elu pohmelli hommikul oksendama hakates tajud tuikavat piina, mis ajab oma kombitsad igale poole. Pikkade jalgadega ämblik.
Ta pühkis niiske lapiga diivanilaua ning koristas kärmelt kaks veinipokaali, mis eilse õhtu võltsromantikast sinna suurejoonelist lõppvaatust ootama olid jäänud. Pesi need puhtaks, poleeris kuivaks. Ilma ühegi sõrme- ja huulejäljeta olid need nagu uued, valmis järgmisteks vallutusteks. Meeri mõtles, et tulevikus on sellest teadmisest kasu - klaaside hoolikas nühkimine aitab stressi maandada.
Diivan. Muidugi olid seal mälestused, igas pehmes kurvis ja õõnsuses, patjade paisuvates rindades oli Mees sees, tema pinnalaotus kattis diivani üleni ja Meeri hakkas neid sohva...patju...kuidas öelda teisiti padja kohta...Ehk siis, kui kasutan teist sõna, on ka mõtted ja seosed teised, mõtles Meeri. Ei tea eesti keeles padjale sünonüümi. Ta vajus väsinult pehmele pinnale istuma.
Meeri otsustas teha veel ühe igapäevase, aga olulise asja. Facebooki postituse. Ta sättis puhta pokaali lauale, kallas punast veini kombeka piirini, viskas punaste varbaküüntega jalad sinna kõrvale ja kirjutas foto alla: Mina ja minu bestikas - naudime viikendi :) Natuke lapsik, aga Facebook ongi lapsik. Talle tuli mõte: keegi võiks välja arvutada Facebooki kasutajate keskmise vanuse profiili järgi. No seda teha pole ju raske, masin arvutab ja muidugi seda sotsiaalmeedia omanikud teavad. Aga siis võiks lisaks aritmeetilisele keskmisele keegi sotsioloogide grupp arvutada Facebooki postituste järgi keskmise vanuse. Ei teagi, kas fotode ja tekstiliste postituste sisu eraldi lüüa? Küll sotsioloogid neid kriteeriume teavad ja ehk on vaja Facebooki jaoks nüüd uusi mõõteriistu, aga inimeste käitumist võiks mõõta küll. Küllap on seda tehtud, aga andmeid pole silma hakanud. Kui inimeste postitused on enamasti selfied, mida siis sellest mõelda? Enesekesksus? Vaimne vanus alla oma bioloogilise vanuse? Ja kes Facebooki kasutaja keskmise kõige lähemale arvab, saab preemiaks sooja maa reisi - kas närvide turgutamiseks või siis koloriitse postituse algmaterjali jaoks. Kuidas keegi. Meeri lennutas oma peas samuti küsimust, kui palju on näoraamatus selliseid võltspilte, kus õdusa õhtu lavastuse taga on püüd pisaraid tagasi hoida. Ning diivanilaua klaas mingi kõva asjaga kildudeks põrutada. Seega Facebooki vanus tuleks vale nagunii nende hädavalede tõttu. Need on ju kõik pisivaled endale, teistele, naabritele, koolikaaslastele... Inimesed on ikka ilusioone rohkem uskunud kui reaalsust. Vanasti usuti muinasjutte, nüüd sotsiaalmeediat. Mõju ja ulatus on ehk sama? Kindlasti on emasid, kes küllap tahtmatult unejutu ajal näoraamatut lappavad. Näoraamat raamat muinasjuturaamatu asemel. Intelligentse kõlaga nimi on vähemalt valitud - raamat ikkagi. Aga vähemalt ei ole mind keegi klobinud, ohkas Meeri ja olemine muutus vähemalt 15% paremaks.
Meeri mõtiskles: võibolla tõesti on mul veidi kergem nüüd, kui olen tunde end tühjaks rapsinud, mõtted töö juures hoidnud ning oma ümbrust värskendanud. Aga ikkagi tulevad rändlinnud tagasi – need mõtted, mida mõelda ei taha.
Mis siis eile juhtus? Eile...Ma loobusin. Ma ei ole ammu juba sinust aru saanud, et mis siis on, sa oled teistsugune juba pea aasta. Aga nüüd tean, et sa oled muutunud, sa oled suureks saanud. Koolid läbi, töökoht olemas ja seda sama tööd müügimehena oled teinud juba hea hulga aastaid. Sa külmusid ära. Sa ei ole enam nagu elusolend. Ja ikkagi ma pesen ära sinu lõhna – võibolla sedagi enam ei ole, mu ninasõõrmed lihtsalt mäletavad seda ja illusioon kestab veel. Sa oled küll öelnud, et tahaksid midagi muud, tahaksid teha mingit tööd, millel on tähendus ja sisu, mis muudab koheselt kellegi päeva paremaks. Ma ei teadnud midagi muud kui et olen ise samasugune lennuvõimetu lind, ootamas, et keegi mind pesast välja lükkaks, sest muidu ma ise lihtsalt palmisaarele liikuma ei hakka.
Vahel imestame, kuhu armastus kadus? Ei ole enam seda kirge, ootusärevust ega tunnet, et lendame ilma nähtavate tiibadeta kellegi kindla poole. Armastuse sõlmumine on üks oluline sündmus elusillal nagu sünd või surm. See tuleb lihtsalt läbi teha. Ja edasi on loomulik eluvool. Nagu me ei arva ega nõua vastsündinult, et me iga päev teda vaadates elaksime läbi sama joovastust nagu sünnijärgselt. Me ei küsi, kuhu see eufooria ja sügav tunne kellegi vastuvõtmisest kadus? Me ei masendu selle pärast. Kuigi jah samamoodi läheb see elus edasi - on muret, rutiini ja magamata öid. Nii nagu ka armastuse puhul.
Aga kuidas siiski armastus ellu äratada? Kas suudlusega nagu Lumivalgekese muinasjutus? Võimalik, et me ei oska või ei julge või ei taha enam suudeldagi. Seda sõna pole ka meie sõnaraamatus enam. Kustunud. Veidi enam keskendudes saab vaataja aru, et see tööriist ei toimi enam, miski on kildudeks pudenenud.
Need, kes alla ei anna, julgevad minna veel sügavamale. Ja seal koopas on omajagu hirmus ning pime nagu padakonna kõhus. Seal jõekaldaaluses urkas on kõik seinad peegleid täis. Need võivad olla ühel hetkel kõverpeeglid, teisel aga selged nagu kevadised veesilmad. Mõned ei jõua sinna kunagi, sest nad usuvad kõrvade ja südamega teisi tarku, kes arvavad, et ainult juhmid lahutavad, teised tumakad elavad elu lõpuni koos - hoolimata sellest, mis need ülimad ajud kõrval genereerivad, sinna koopasse ei lasta sisse mugavuse kummardajaid. Koopasse pääsevad sisse vaid need, kes tulevad üksi, võibolla suures segaduses ja eksinuna, kuid siiski iseenda armust ja juhatusest. Koobas on põhjast vett täis, kaunimat helesinist eluvett. Ja lõpuks võib juhtuda nii, et asjaosalise pea surutakse vee alla nagu ristimisel, ja ta saab uue pileti elu karussellile.
Aga kus see maa-alune urg on? Kuidas seda leida? Ei saa öelda, tulevad need, kellel on julgust või rumalust enam mitte teada. Vaid tunda. Ära tunda. Iseennast.
Ühel päeval, kui tulin töölt varem koju, sest tundsin end veidi kahtlaselt, pea oli paks ja ülemus lubas mul koju minna, mitte sinna kudema jääda, astusin mööda turgu kodu poole. Kõndisin üsna omas mõttes, pea maas. Kätes pehmed sõrmikud, nina peidetud salli urgetesse. Astusin edasi ning aeg-ajalt kiikasin ümberringi. Ja ma nägin sind. Või oli see sinu kaksikvend kosmosest, kes on ennast kaltsukas ära tuuninud ja leidnud töö turul kilumüüjana? Peas karvane läkiläki, seljas tumeroheline veidi liiga puhvis ja liiga laia õlajoonega talvejope, jalas hallikad teksad ning botased – see olid sina, aga mitte ühtegi nendest riideesemetest ei olnud ma näinud! Mis sul seljas on?! Vaatasin kahtlevalt enda ümber, seisatasin, pilgutasin paar kordi silmi ja keerasin kiiresti selja. On siin mingid võtted? Mingi reklaami filmimine? Oled see sina, kes kala müüb? Ma teadsin, et pean siiski lähemale astuma.
Tere! Kas teil on siin räim või kilu?
Tere! See on kilu, sobib hästi kassile. Räim on otsas.
Mis maksab?
Euro on kilo.
Ah, ma täna ei võta, mees ostab kassile konserve, praegu on kiisu rahul, aga kunagi ehk...vahelduse mõttes...
Jaa...Iga päev ma siin ei ole, aga ehk ikka trehvate õigel ajal, siis ikka saab...
Head aega...
Head aega...
Astusin edasi, mingil 110% moel teades, et sina olid nende riiete sisse hüpanud ja endale uue rolli elulaval vastu võtnud. Või elumängus..Irooniliselt ei olnud sinul ja mängul midagi ühist. Olid ikka tõsimeelne, ennemini kinnine ja siiski - müügimees. Jah, tundsid oma kaupa, lante ja muud kalastusvärki nagu oma kümmet sõrme.
Olin arvanud, et olen õnnelik seal, kus sind ei ole. Aga vastupidi - sinust oli siiski keegi saanud ja mina olin tühja koha peal. Olin korraga kurbus ise - teadsin, et kui tahan jõuda siniranda, pean taluma ka sünnitusvalusid. Kui inimene teaks, kui rängad need võivad olla, siis kuuluks sünnitamine väheste elitaarsete kilpidega varustatud vankumatute pärusmaale. Sinus oli siiski julgust. Olla keegi, muutuda, astuda raamidest välja. Hakata kilumüüjaks.
Comments