Kannatused on kõige paremad õpetajad. Kõige selle keskel tuleb endale meelde tuletada - jää truuks elurõõmule ning otsi igast päevast midagi ilusat! Hea oli seda lugeda. Olen ikka arvanud, et loon ise kannatused, oh mind patukotti ja ega siis ei ole jõudu varjudest üle hüpata. Tundub, et sageli tuleb pea lihtsalt ära pöörata. Ja kannatused kui õpetaja, mitte kannatused kui minu ebaõnne märk, elu elamise oskamatuse tagajärg. Aitäh!
Peegelpilt on harva sile ja püsiv. Väike tuuleke lükkab pinna värelema. Meie, inimesed oleme samasugused. Me muutume.