Peeglike, peeglike seina peal...

Kas mäletad armastus-igas-hingetõmbes olemist kas mäletad ennast kas mäletad mind kas mäletad meid siis kui maailmas ei olnud muud kui armastus ja silmapiir oli lõputu ja sõnad sulasid öösse siis andsin ennast vabaks et saaksid mu hinge püüda Et nüüd ei unustaks kohtumise lubadust- olla olemas andmiseks ja saamiseks

if you will die for me I will die for you and our graves will be like two lovers washing in a laundromat if you will bring the soap I will bring the bleach Lihtne ja sõnumit kandev: armastus elu pisiasjadesse. Kipub olema nii, et rutiin teeb oma töö ja paarike räägibki ainult elu pisiasjadest ehk majapidamis- ja olmemuredest. Aga näe- Ameerikast on lendu lastud soovitus- sellised väikesed teod muuta märgatavaiks ja olulisteks. Järgmine kord toon mina seepi ja sina pleegitaja ja oleme mõlemad õnnelikud nagu kaks värvilist seebimulli.

See mis juhtub sinu sees midagi murdub midagi avaneb sellel on alati hääl ja heli Alati tundub et see jääbki sinu sisse peitu ja varju Tegelikult lõikab see hetk kirvena teisi Eriti teda kes igal hommikul võtab samast topsist sinise mitte roosa hambaharja ja kelle mobiilinumber on sul ainsana peas Tema saab tunda mitmeid valusaid ja vähemvalusaid hoope Temalt ootad selle peegeldust mida ise just läbi elad Ja kui ta ei saa arugi millest sa räägid siis mõtled et oled temaga kuid üksi Vali millist hunti toidad

Kunagi teadsin et suveöö ei lumma kui käed ei avane teisele Kunagi nägin et sügis on värvitu kui silmad ei avane ime eel Kunagi ootasin et keegi oleks midagi kirjanduslikku- imelist Kuni kohtusin valgusega ja kõik tuli ise siia

Istudes seljaga ukse poole on võrdne võimalus et saabub tume pilv rõksatava kõuega või läheneb hell laps selgete silmadega Kunagi ei tea kui tulevik hakkab sündima Ometi on seinal hele vari Keegi valvab Alati Kui ei valva siis oled unustanud tänada

Homse poole minnes ilma kartuseta et aknast lendavad elavad draakonid ja hingavad toa ära Enne homset tuleb otsustada et ma ei lahustu tuule vihinas Enne uinumist mõtlen sellele et magame jagades patja ja tunnen ära Kodu on olemas

Lahkuda saab vaid üks kord- siis peab suu lausuma õigeid sõnu ja keegi ei takista sind vigu tegemast Süda peab jääma hüüdma- tahan tagasi tulla! Siis on minek õnnistatud Tee jääb tassi aurama Uks kutsuvalt piiluma Aknad kardinateta ja trepp jalgu silitama Kass on alati ootamas- tema ei lahku loojuva päikese poole Mine nii,et soojus jääb alles

Et keegi mind valvaks kui öö saab isandaks ja seinad sosistavad Et keegi mind ootaks kui tee on lõppenud ja hing kutsub teist Et keegi mind silmaks kui astun ukselävele ja kardan teha samme Et sina oleksid

Sinna astub sisse mõni uudishimulik, kes kiviaedade tagant üksikuid lilleõisi märkab. Nostalgitseja võib samuti sinna eksida, et pöörduda tagasi lapseaega, kus rännati ka sellistes metsistunud paikades ja otsiti muinasjutte. Või meenutatakse vanaema marjaaia kaugemaid soppe. Igal juhul on aianurgal võime äratada ellu kängunud hingi- sees hakkab soe ja vaikne, kui vaid seisatada puude hämarusse. Kõik kutsub ja ootab. Vana karusmarjapuhmas pakub lahkelt magusaid tikripalle ja sõstar punavaid marjakobaraid. Mitmel pool üksikud õied niiduheinade vahel. Need on su armsama silmad, mis jälgivad su teed ja tunnevad õnne oma haldja igatsevast rännust. Lillherne lihtne rõõm lihtsalt rabab jalust. Tuule kohin puulatvades on kui lahendamata mõistatus, mille äraarvamiseks tuleb olla nii vaiki ja tasa, et tuul hakkab lendama läbi su keha. Aiake on avanenud, et saaksid sulada suve värvidesse ja otsida nendest ennast. Oled jõudnud aia südamesse kui rohelisse sõõri, milles väikesed lilletähni

See õige suvitamine on maal pooleldi unustuses olles. Kui müra ja kiirus ei ole enam mõttemall, vaid selleks on tuulekohin ja suve lõhn. Maast õhkuv soojus ja päikese paitus. Suvitamine on see, kui ei ole kiire. Saan teha ainult seda, milleks tunnen vajadust. Lüüa aknad särama suve moodi ja pühkida põrandad läikima veepinnana. Pista kurke purki, et hiljem leida lõputu Eestimaa suve energiat. Isegi siis, kui lihtsalt olen ja tundub, et mu olemine on vaikne istumine verandaserval või murul, koguneb ikka mälestusi. Sest tegelikult ma liigun. See on nagu vool, mis märkamatult viib siia ja sinna. Tegevused tulevad iseenesest. Suvi on ju jõudu täis- see tõstab su üles ja kannab aina edasi.

suvi murrab teed et olla kõikjal kuumus katsetab meid et näha me sitkust rohelus laiub laiali et me unustaks end unistustesse

Armastuse äär on seal, kuhu me ei ulatu. Inglid on seal, kus me neid ei näe. Sina oled siin, kus saan jälitada su varju ja aina mõelda, et mu armastus tõesti jõuabki sinuni ja aitab sul igal hetkel elada ilusamat elu. Tänane päev võib olla murtud ja tööst väsitatud, kuid inglid muudavad öö jooksul päikese taas säravaks ja taeva läbipaistvalt õrnsiniseks. Homme on taas võimalus naeratusteks.

armastuselumm on kõikjal.... millal see juhtus, et me hakkasime hingama sama õhku ja me kopsud hakkasid ventileerima samas laines. nagu hõljuks vaba tuulena ütlemata puhta maailma valguses. nagu tantsiks elava leegina küünaldemeres. seda lumma on kõigile vaja

vaimuvalge naine teab sõnu mis annavad hingele andeks kõik enesetapud ka ette vaimuvalge naine ei sure kui mürki paiskub tervest maailmast ta elab oma väes ***** päevavalgus ei kaitse ja ööpimedus ei hoia selle valusa hoobi eest tulevad kombitsad sügavalt pinnale ja mu tahe on nõrk keeris tuleb mu seest kuigi tundub et keha sõdib välisega oleks usku ikka kõrgemalt lennata ***** lubada endal olla ilus liblikatiib kevade lahvatavas hinguses ärgata üles puudutuse peale et lennata elutolmu koguma 2005 ma tahan tunda sind kui öö peibutav lind keerleb me kehade kohal silita hellalt mu selga lähedus-kustuta nälga! kuumus peegeldub nahal sulame kokku kui valgus elu esimesed sõnad suus ***** naer su silmades ei kustu kui pimeneb soomustaks tuba surud mu käe enda vastu kuuleme mühinat juba ***** tahan hoida su käsi mis kui kuldse liiva künkad ***** voolab läbi öö helesinise unistuse vesi olles ilmas kahekesi 2004

Nii sattusin sõnavahetusse :( Arvan vahel, et teistel on eelarvamused ja mina pean siis need ümber lükkama.Ma arvan, et vahel siiski eksin- teistel pole eelarvamusi, mina vaid arvan,et neil on. Ja lihtsalt selgituste küsimist ei peaks tõlgendama kui nendepoolse eelarvamuse välja tulemist. Loodan, et olen edaspidi targem ja rahulikum, sest selgitused ei lõpe iial ja nende pärast ei saa meelt heita. Nüüd on käes see aeg, mil turvaline tudengipõlv läbi hakkab saama ja tuleb eluvetes ise hakkama saada. Iga asja pärast ei saa ju raksu minna. Pole mõtet.

Link Kas minu kirjutaja vaist on kuhugi sumbunud? Tundub küll, sest siia kirjutan nii harva. Peaksin end sellesse rütmi sobitama ja asja käsile võtma. Kuidas siis muidu? Alustame sellistest lihtsatest küsimustest nagu ikka vana tuttavaga kohmetult kokku saades. Kui peaks midagi välja tooma, siis on kohe flashina kusagilt kuklast ilmumas tartu reisi mälestused. Oli nagu täiesti teine olemine (heas mõttes). Selline vaba ja lennukas.Kui veel kevad oleks olnud ja Tartu tänavatel oleks armsate majade õhku hinganud... Aga seekord valitses talv ja oli ikka tore. Reedaga koos olles ja temaga tavalisest rohkem koos toimetades tekkis selline mõnus õhkkond. Aeg voolas... Istusime kohvikus 2 tundi ja jutt muudkui keerles temani ja tagasi, minuni ja tagasi. Selline pikem järjestikune koos olemine on kvaliteedilt kõrgem kui mitu lühikest kohtumist, mis sama summa kokku teevad. Nüüd olen siis jälle Tallinnas. Ja ma pole sugugi rahulolematu. Kuigi diplomitöö paistab kusagil. Aga praktika kohta võik