Sel kevadel oli kõrgete puude latvadesse ennast pesitsema sättinud suur hulk vareseid. Neid on siin ennegi olnud, aga mitte sellel hulgal. Kui teaks öelda, mis see just nende jaoks soodne oli, et varesed nii arvukalt siin pesitsema kukkusid. Ja kisa kestis nädalate kaupa nii et kodus ei saanud vaikust kuulata, nii et magamistoa aknast karjus sisse linnuraadio. Kahju, ma olen vaikusega harjunud. Maikuu on muidu minu lemmikkuu - nii palju ilusat ja kordumatut on selles ajas. Silmaga saab jälile, kui pungast saab õis, kui õiest saab õitekobar, kui rohelisest kleidist saab kirev ja lainetav peosaalide iludus. Kullerkuppude aeg...otsisin neid metsas, teades, et nende õitsemise aeg hakkab ümber saama ja võibolla ma neid ei leiagi. Teades, et neid kuldseid nuppe on aina vähemaks jäämas, kuna metsad kasvavad võssa ja lilled ei saa puude all valgust. Nii ma neid otsisin, endal hing haige - võibolla ma ei kohtagi enam neid iludusi, võibolla on nende aeg siin palus lõppematult katkenud. Ma otsis
Peegelpilt on harva sile ja püsiv. Väike tuuleke lükkab pinna värelema. Meie, inimesed oleme samasugused. Me muutume.