Sel kevadel oli kõrgete puude latvadesse ennast pesitsema sättinud suur hulk vareseid. Neid on siin ennegi olnud, aga mitte sellel hulgal. Kui teaks öelda, mis see just nende jaoks soodne oli, et varesed nii arvukalt siin pesitsema kukkusid. Ja kisa kestis nädalate kaupa nii et kodus ei saanud vaikust kuulata, nii et magamistoa aknast karjus sisse linnuraadio. Kahju, ma olen vaikusega harjunud.
Maikuu on muidu minu lemmikkuu - nii palju ilusat ja kordumatut on selles ajas. Silmaga saab jälile, kui pungast saab õis, kui õiest saab õitekobar, kui rohelisest kleidist saab kirev ja lainetav peosaalide iludus. Kullerkuppude aeg...otsisin neid metsas, teades, et nende õitsemise aeg hakkab ümber saama ja võibolla ma neid ei leiagi. Teades, et neid kuldseid nuppe on aina vähemaks jäämas, kuna metsad kasvavad võssa ja lilled ei saa puude all valgust. Nii ma neid otsisin, endal hing haige - võibolla ma ei kohtagi enam neid iludusi, võibolla on nende aeg siin palus lõppematult katkenud. Ma otsisin metsaneidu, kelle pead ehib kuldne pärg nagu kollane pärlikee. Ehtne ja helmekaunis. Puhas ja täis kevadist mängulusti. Ma otsisin ja ohkasin, hinges aimdus kadunud neiust ja hukkunud ilust.
Ometi kord leidsin ühe põõsa juba veidi pudisevate õielehtedega kullerkuppe. Peatusin ja vaatasin kergendustundega - te ei ole siit päris kadunud, leidsin ühe tõestuse lõhnavast õiteajast. Ma olin sel hetkel õnnelik, nii nagu ollakse rahul pärast pühakojas käimist. Sees on midagi paika loksunud, sisse hingatud õhk on puhastanud umbes torud. Vähemalt nii ma vargsi lootsin, et olen metsas käies endale head teinud ja hingele näidanud kullerkuppude kaunist kõnnakut ja kuulanud nende pehmet kutset. Ma lootsin, et see hetk on mind selle muu maailma jaoks rohkem valmis teinud, kui olen kümmelnud vaikuses nii nagu paar sammu edasi suures maailmas teha ei saa. Lootsin, et olin olnud siin piisavalt kaua, et mind saaks keegi tervemaks teha, et mind saaks keegi omaks võtta ja mina saaks omaks võtta selle metsa jõu ja ilu.
Kodus võttis mind vastu vareste kisa. Kuigi lärm ja tung oli kõige suurem meie maja juures, pidasid varesepoegadega võitlust ka ümbruse inimesed. Varesepoegade lennualgused lõppesid mitmel korral surmaga.
Maikuu on muidu minu lemmikkuu - nii palju ilusat ja kordumatut on selles ajas. Silmaga saab jälile, kui pungast saab õis, kui õiest saab õitekobar, kui rohelisest kleidist saab kirev ja lainetav peosaalide iludus. Kullerkuppude aeg...otsisin neid metsas, teades, et nende õitsemise aeg hakkab ümber saama ja võibolla ma neid ei leiagi. Teades, et neid kuldseid nuppe on aina vähemaks jäämas, kuna metsad kasvavad võssa ja lilled ei saa puude all valgust. Nii ma neid otsisin, endal hing haige - võibolla ma ei kohtagi enam neid iludusi, võibolla on nende aeg siin palus lõppematult katkenud. Ma otsisin metsaneidu, kelle pead ehib kuldne pärg nagu kollane pärlikee. Ehtne ja helmekaunis. Puhas ja täis kevadist mängulusti. Ma otsisin ja ohkasin, hinges aimdus kadunud neiust ja hukkunud ilust.
Ometi kord leidsin ühe põõsa juba veidi pudisevate õielehtedega kullerkuppe. Peatusin ja vaatasin kergendustundega - te ei ole siit päris kadunud, leidsin ühe tõestuse lõhnavast õiteajast. Ma olin sel hetkel õnnelik, nii nagu ollakse rahul pärast pühakojas käimist. Sees on midagi paika loksunud, sisse hingatud õhk on puhastanud umbes torud. Vähemalt nii ma vargsi lootsin, et olen metsas käies endale head teinud ja hingele näidanud kullerkuppude kaunist kõnnakut ja kuulanud nende pehmet kutset. Ma lootsin, et see hetk on mind selle muu maailma jaoks rohkem valmis teinud, kui olen kümmelnud vaikuses nii nagu paar sammu edasi suures maailmas teha ei saa. Lootsin, et olin olnud siin piisavalt kaua, et mind saaks keegi tervemaks teha, et mind saaks keegi omaks võtta ja mina saaks omaks võtta selle metsa jõu ja ilu.
Kodus võttis mind vastu vareste kisa. Kuigi lärm ja tung oli kõige suurem meie maja juures, pidasid varesepoegadega võitlust ka ümbruse inimesed. Varesepoegade lennualgused lõppesid mitmel korral surmaga.
Kui kevad sai mööda ja meenutasin olnut, siis mind vallutas kustumatu mälestus kullerkuppudest ja sammude seadmisest nende leidmiseks. Varesed saavad ise hakkama. Vald tellib arboristi ja pesad lõigatakse maha. Aga kullerkupu põõsa püsimine on mu hinges kõrgel kohal. Ma tulen tagasi...
Comments