Skip to main content

Nallernaat on kullerkupp on kadunud

Sel kevadel oli kõrgete puude latvadesse ennast pesitsema sättinud suur hulk vareseid. Neid on siin ennegi olnud, aga mitte sellel hulgal. Kui teaks öelda, mis see just nende jaoks soodne oli, et varesed nii arvukalt siin pesitsema kukkusid. Ja kisa kestis nädalate kaupa nii et kodus ei saanud vaikust kuulata, nii et magamistoa aknast karjus sisse linnuraadio. Kahju, ma olen vaikusega harjunud.
Maikuu on muidu minu lemmikkuu - nii palju ilusat ja kordumatut on selles ajas. Silmaga saab jälile, kui pungast saab õis, kui õiest saab õitekobar, kui rohelisest kleidist saab kirev ja lainetav peosaalide iludus. Kullerkuppude aeg...otsisin neid metsas, teades, et nende õitsemise aeg hakkab ümber saama ja võibolla ma neid ei leiagi. Teades, et neid kuldseid nuppe on aina vähemaks jäämas, kuna metsad kasvavad võssa ja lilled ei saa puude all valgust. Nii ma neid otsisin, endal hing haige - võibolla ma ei kohtagi enam neid iludusi, võibolla on nende aeg siin palus lõppematult katkenud. Ma otsisin metsaneidu, kelle pead ehib kuldne pärg nagu kollane pärlikee. Ehtne ja helmekaunis. Puhas ja täis kevadist mängulusti. Ma otsisin ja ohkasin, hinges aimdus kadunud neiust ja hukkunud ilust.
Ometi kord leidsin ühe põõsa juba veidi pudisevate õielehtedega kullerkuppe. Peatusin ja vaatasin kergendustundega - te ei ole siit päris kadunud, leidsin ühe tõestuse lõhnavast õiteajast. Ma olin sel hetkel õnnelik, nii nagu ollakse rahul pärast pühakojas käimist. Sees on midagi paika loksunud, sisse hingatud õhk on puhastanud umbes torud. Vähemalt nii ma vargsi lootsin, et olen metsas käies endale head teinud ja hingele näidanud kullerkuppude kaunist kõnnakut ja kuulanud nende pehmet kutset. Ma lootsin, et see hetk on mind selle muu maailma jaoks rohkem valmis teinud, kui olen kümmelnud vaikuses nii nagu paar sammu edasi suures maailmas teha ei saa. Lootsin, et olin olnud siin piisavalt kaua, et mind saaks keegi tervemaks teha, et mind saaks keegi omaks võtta ja mina saaks omaks võtta selle metsa jõu ja ilu.
Kodus võttis mind vastu vareste kisa. Kuigi lärm ja tung oli kõige suurem meie maja juures, pidasid varesepoegadega võitlust ka ümbruse inimesed. Varesepoegade lennualgused lõppesid mitmel korral surmaga. 
Kui kevad sai mööda ja meenutasin olnut, siis mind vallutas kustumatu mälestus kullerkuppudest ja sammude seadmisest nende leidmiseks. Varesed saavad ise hakkama. Vald tellib arboristi ja pesad lõigatakse maha. Aga kullerkupu põõsa püsimine on mu hinges kõrgel kohal. Ma tulen tagasi...

Comments

Popular posts from this blog

Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...
Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam

Novell. Maalt linna

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu