Peeglike, peeglike seina peal...

Elu on selline nagu ta on. Hommikul tõustes mõtled kooli/tööle jõudmisest, kella 12 ajal lõunasöögist, akna taga hämardudes kojuminekust ja õhtul voodis enne magamajäämist päeva kummitustest, oma äpardustest ja vahel ka sellest erilisest, mida enda hingest leida võib. Mina püüan ikka mõelda õhtul linade vahel headest asjadest. Selleks loen õhtul raamatut ja nopin mõne mõtte, mida siis edasi mõlgutada ja mis annab sooje impulsse. Mõtlen neile, kes minuga lähedalt seotud on ja kellega päeva jooksul mingi kontakt on tekkinud. Vahel ei mõtle ka. Viimasel ajal on tulnud pähe mõte sellest,et kuidas ikka elada selles olukorras, kui hakkab tunduma,et maailm ei olegi koht, kus mõelda oma hommikukohvist, vaid sidemed on hoopis sügavamad. Maailm tahab midagi vastu ja inimese vaimne pürgimus on sinna, et hing tahaks ise vastu anda.Me ei ole sündinud sellise hingeseiseisundiga. See on tee, mis tuleb läbida, et jõuda arusaamisele, et maailm on hingesatud paik. Jõulude lähenedes hakatakse rääkima anm

Elamuste saamiseseks ei pea sõitma maailma teise otsa. Põhiline elu on ikka siinsamas. Need on lihtsad laulud, mis tulevad südamest ja annavad hingele uue olemise. Tundeline, aus ja sügavuti vaatav muusika. Teadmise-eelsed laulud.

Silmad on suletud. Kopsud ehmatati hingama. Aga sa võisid kuulda. Esimene tegu su elus oli hääl. Kuid siiani pole sa taibanud müsteeriumi olemust. Mida tähendab meile hääl ja heli? Kas tausta ilma milleta ei mõista me end keset tsivilisatsiooni seadusi?See tähendab, et heli kui vaikuse vastand on meile külge kasvanud, kuna vaikust me enam ei mõista? Või on hääl see, mis annab ja elustab? Mida me ei karda, vaid avame end selle voogudele? Kuidas keegi. Aga vaikus annab, vastupidi linnastunud mõtteviisile, mis vaikust pelgab. Siis on kuulda enda mõtteid, teiste mõtteid, minevikku ja tulevikku. Selles võib olla selgus, aga võib ka olla segadus. Heli on ilus.

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos, esmailmumisel ebakõlblussüüdistusega autorile kohtuprotsessi kaela toonud romaan on pealispindselt vaadates banaalne lugu provintsiarsti nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja lõpuks mürgitab end... ...sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus. Selline on siis raamatututvustus, mille võib leida raamatu kaane siseküljelt. Eks ta ole küll esmapilgul selline kerge lugemine ja ta ongi- tegevused viivad raamatu lugemist suht ruttu edasi. Kuid ometi on teos hästi, elavalt ja ülevalt kirja pandud. Läbielamised on tõetruud nagu toimuksid minu enda silme all. Ei ole häid ja halbu tegelasi, igaüks otsustab ise, kes millisele positsioonile lõpuks jääb. Emma jaoks on tema abikaasa Charles Bovary tüütu, ebaatraktiivne ja lausa vastand tema kujutlusele mehest, kes võiks ta õnnepaleese kindlalt tüürida. Ja ta ise? Ta rikub abielu, lendab mõtet

Ma kirjutan siia lehele oma mõtteid, mis tulevad mingi tõuke jõul pähe. Ei saa öelda,et nad poleks mu argipäevaga seotud, sealt need idud kasvavadki. Üldiselt ei saa siit lugeda seda, mis kell ma hommikul üles tõusin ja millal õhtul magama läksin. Kodus pean ma päevikut. Sinna kirjutan valgele lehele oma päevast ja mõtetest. Sealt võib juba midagi konkreetselt mu tegemistest-toimetustest lugeda. But it´s personal of course. Seal ma siis maadlen oma mõtetega, mis pähe kipuvad, aga mida ma sinna ei taha. Ja kirjutan, kui hing on lahti taeva poole ja hüüab sinna oma. Õnneks selliseid hetki on. Siis on nii kerge olla, nagu oleks seljale õhkõrnad inglitiivad salaja seotud. See on õnne seisund. Õnne iseloomustab veel see,et ta kannab sind edasi, avab su uutele mõtetele. Nagu oleks kell üles keeratud ja kulgeb rahulikult omas tempos tikk-takk. Aina läheb edasi, aga kuidagi loomulikult ja seatult. Vääramatu kulg. Peatumatu ja tasane...

Nii vaikselt, nii tasa tuleb hetk, mida meenutada...

Õnn on selline seisund, mil valitseb rahulolu ja hea on olla ning halvad mõtted lihtsalt ei mahu sellesse suurde ilusasse maailma.

on hea küdeva ahju avatud ukse ees. Seal avaneb maailm kuldsetes toonides. Garanteeritud on soojus nii varbaotstes kui hingesopis. Rahu on ainus sõna, mis mõttes veel mõlgub. Lihtsalt on hea olla.

Kuna üks mõte järgneb teisele ja mõtted on erinevad, siis saan eelmist sissekannet edasi luua. Kirjutades sellest, millega hinges maadelda tuleb, seisab silme ees siiski ilus visioon. Ei ole nii,et elu on hall laik ja mina ulbin selles supis. Sellise nukravõitu jutu peale tuleb uus ja kindel teadmine oma elu muutumatutest alustaladest, kes praegu on ilma peal omi asju ajamas, aga omamoodi liiguvad kõik minu poole ja mina sammun nende teed.

...kui endaga läbi saada. Keegi on öelnud,et inimesel tuleb kõige suurem võitlus pidada iseendaga. Ilmamaa asjad teevad nii hellaks ja löövad pea uimaseks, kui elu roomab pahatahtlikult ainult ühes suunas nagu paks uduvoog. Mida siis peale hakata (kui üldse suures muremullis selline kõrvaline mõte tuleb)? Tuleb ennast lahti teha nii nagu idamaine küütlev laegas, mis silmale kohe rõõmu teeb, ja vaadata ka enda kodukrundist kaugemale. On ju selliseid inimhingi, kes seesmise jõuvaruga suudavad aidata ja sõnada asjad paremaks. Kurb helk on siis, kui ehitad seina ise aru saamata ja see hell vankumatu hääl lihtsalt ei kostu su kurtidele kõrvadele, kes ikka jäävad lootma ja läbi vaikuse sosistavad- ka meil pole ilma temata hea...