Peeglike, peeglike seina peal...

Laastu pere elas oma tavapärast talupoeglikku elu leiva teenimiseks, mida hoolimata kõigest siiski igaks päevaks ei jätkunud. Majapidamises oli ka palju suid toita – oma pere  inimesed, lisaks sulane, tüdruk Veere ja põdur Loba-Leenu, kõvera kase kaudu eakas sugulane. Sulane ja tüdruk olid perre võetud rohkem armust: sulase perenimi oli Eitea ja kes siis sellise viletsa nimega meest tahab; Veere oli ilma isa-emata kasvanud, õde on nüüdseks ilma peale teadmata kadunud. Keegi tema eest kindlasti hoolitseb, nii oli perenaine öelnud, et ta leidis endale uue linnapere. Veere oli tagasihoidliku loomuga, küllap seepärast ei olnud keegi talle kosja tulnud. Teda lihtsalt ei märgatud. Alati oli seltskonnas keegi jutukam, säravam, lõbusam. Ööbikuid ikka imetletakse.  Veere nobedad näpud täitsid tema ainust vara – riidekirstu – imelise hoole ja hooga. Perenaine küll jälgis, et ta teeks oma käsitööd vabast ajast, aga tööd-tegemised ei lõppenud.  Imesta mis sa imestad, Veere aina lappis riide

Olid jõulud, Agnese peres kasvas armas ja elav tütar.  Paariaastaselt oli käes aeg käia mööda seltskonnaüritusi, mis sellel aastaajal tähendas jõulupidusid. Agnes oli koos oma tütrega jõuluetendusel, mille oli tellinud Agnese tööandja. See tundus juba nii argipäevane, tasuta üritusi tööandja kulul on linnarahvale sageli, ei jõua mõeldagi, kas võiks selle eest ka tänulik olla. Kõik lihtsalt libiseb mööda - üks jõuluvana, teine jõuluvana. Omavahel küll pidevalt muljetatakse, kes on kus käinud ja kuidas jõuluvana juures läks, aga need on kaduvad hetked uute muljete reas. Oli tore jõuluetendus, mõjus soojalt ja loomulikult. Vahva oli. Vahel on ju kommerts kohe ära tuntav, aga seal seda ei olnud. Päris asi.Eelmise aasta jõuluetendusest just selline kuiv maik suhu jäi. Ainsamaks erguks hetkeks oli see, kui Agnese tütar klapptooli vahelt maha prantsatama hakkas. Etenduse lõppedes astus jõuluvana oma toolile ja hakkas lastega juttu rääkima. Agnes istus väheste teiste lapsevanematega esir

Joosep töötas ettekandjana romantilises Kübarakohvikus. Nimelt olid kübarad söögikoha stiili keskne element – seintel olid maalid peakatetest ja nende kandjatest, letil ilutses rikkalike kunstlilledega kaunistatud naiste kübar. Siiski oli kõik maitsekuse piires ja stiiliga ei keeratud üle võlli. Seda elementi näidati kui elegantsi ja salapära võtit. Inimene riietub väljapeetumatumalt, et sobituda kübaraga, ning samuti on selle peakatte all justkui midagi peidus. Juuksed muidugi ka, aga justkui saab sel hetkel, kui meesterahvas kergitab kaabut tervituseks, midagi nähtamatut nähtavaks. Muidugi võib ajalooliselt eristada mõisteid – kübar on naiste, kaabu meeste vormi hoidev peakate. Kuid siiski ei ole vaja mõistetesse kinni jääda. Ka eesti rahvuseeposes Kalevipoeg on kübar mehe peakate. Küüntest kübar andis talle sarvikuga jõukatsumisel eelise ning aitas koju jõuda. Selline võlukaabu. Või kauboikaabud – samuti meeste peakate. Eesti rahvarõivaste kohta on teada, et alates 17. sajandist

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu

Istuda on hea küdeva ahju avatud ukse ees. Avaneb uus maailm kuldsetes toonides. Lihtsalt on hea olla.

Mingil hetkel sattus mulle kätte vana eksemplar, raamat Primavera, autoriks Lilli Promet. Arvan, et leidsin selle kusagilt vanade asjade seast keldris, aga inimene on juba selline, et raamatut nii naljalt ära ei viska. Oli küll veidi määrdunud, tolmune, niiskuseplekkidega, kuid siiski...raamat. Ja tuttava autori oma. Heitsin pilgu sisse ja sain aru, et juttu on Itaaliast, reisimisest. Tundus sümpaatne. Ja loomulikult võtsin selle vaimumaailma sünnitise endaga kaasa. Ühe juhusliku tööpäeva lõpus võtsin selle raamatu riiulist ja hakkasin lugema. Tegelikult oli see valik siiski huvitav, kuna ma võtan niisama paugust ilukirjandust vähe kätte. Aga ma ei kahetse seda tegu. Ma ei mäleta, et oleksin nii suure hooga ühegi raamatu järjest läbi lugenud. Oleksin raamatu peaaaegu sama päeva õhtutundidel lõpetanud, aga argikohustused tulid peale. Siiski oli mõnus tunne - ma tegin seda, mis mulle meeldib, võtsin enda jaoks aega mitmeks tunniks. Ja tundsin endas omamoodi julgust - olla mina ise, teh