Novell. Riidevakk

Laastu pere elas oma tavapärast talupoeglikku elu leiva teenimiseks, mida hoolimata kõigest siiski igaks päevaks ei jätkunud. Majapidamises oli ka palju suid toita – oma pere  inimesed, lisaks sulane, tüdruk Veere ja põdur Loba-Leenu, kõvera kase kaudu eakas sugulane. Sulane ja tüdruk olid perre võetud rohkem armust: sulase perenimi oli Eitea ja kes siis sellise viletsa nimega meest tahab; Veere oli ilma isa-emata kasvanud, õde on nüüdseks ilma peale teadmata kadunud. Keegi tema eest kindlasti hoolitseb, nii oli perenaine öelnud, et ta leidis endale uue linnapere.

Veere oli tagasihoidliku loomuga, küllap seepärast ei olnud keegi talle kosja tulnud. Teda lihtsalt ei märgatud. Alati oli seltskonnas keegi jutukam, säravam, lõbusam. Ööbikuid ikka imetletakse. 

Veere nobedad näpud täitsid tema ainust vara – riidekirstu – imelise hoole ja hooga. Perenaine küll jälgis, et ta teeks oma käsitööd vabast ajast, aga tööd-tegemised ei lõppenud.  Imesta mis sa imestad, Veere aina lappis riideid ja vöid, kindaid oma veimevakka. Loba-Leenu küsis pidevalt: Kelle jaoks sa neid asju teed? Sinu veimevakk on varsti suurem kui mõisapreilil, kus nii kõlbab. Suur tükk ajab suu lõhki. Veere ei vastanud tavaliselt midagi. Mis sa tühja jutuga ikka pihta hakkad? Ja ega eit piiri ei pidanud, pildus ka üle õue kui Veere riideaidas toimetas: Ära sa midagi neid uhkeid asju korja! Pole sul nende jaoks kohtagi. Tuba on tühi nagu mahajäetud maja, ainult see kirst on sinu oma ja see on ka varsti pungil täis, nii et asjad jäävad käkru. Sellisele ülekohtule ei osanud Veere midagi vastata. Ta ei osanud end kaitsta.

Noore naise süda oli siiani kurb, pisarad nõrisesid õhtuti sängis silmist. Südamevalu kaotatud perekonna pärast sai tema pärisosaks nagu käed, jalad. Iga aastaaeg tõi taas esile piinarikkad tunded: kevadel oli selleks jõuliselt vulisev veevool, suvel teiste noorte rõõmurõkked mereäärest, sügisel vihmatilgad kiiskamas märjadelt kleepuvatelt puulehtedelt, talvel lõppematud tilkuvate  jääpurikate read rehetalu räästas. Kõiges on pisarad sees, kui süda vaevas.

Ja oleks sellest veel vähe olnud, ta kaotas talveajal oma kauni valge kinda. Veere, nobe nagu ta oli, võis ju teha kohe uue asemele, aga see oli veel õe oma. Õde oli läinud mõne aasta eest teise perre, sest Laastul lihtsalt toitu ei jätkunud. Ning ta oli seltskondlik, sai perenaise palvel mõisa lapsehoidjaks.

Detsembrikuu alguses ilmus Laastu õuele kena noor noor kübaraga mees – kohe näha, et linnamees. Ta astus õuele, vaatas hoolikalt hoitud talu, kenas korras majapidamist ning märkas lahtist aida ust. Päevavalguses oli näha, et keegi toimetab seal. Mees peatus uksel, ta sai aru, et ta on siin üleliigne, ta segaks vaid. Siiski jäi ta hetkeks vaatama. Noor naine sättis uhkeid piduriideid enda keha ette, nagu prooviks neid endale selge. Pähe oli kinnitatud litritega tanu, mis võidukalt nagu tähevöö laius tumedate juuste peal. Nagu taevane ilu.  Oh seda hiilgust, vilget ja läiget, mis salapäraselt hämarast toast vastu kumas. Neiu oli just nagu mõni mannekeen, kes linnas vaateaknal piduriietes uhkes poosis seisab. Jürile meenus ka Ulrike, kellega ta eelmisel talvel kurameeris ja kellega koos ta samamoodi oli kaupluse proovinurgas seisnud. Just nii olid ka temal rõivad käes – proovin pluusi, katsun seelikut....Oh, need ajad on möödas. Ma otsin hoopis Viivet. Sellist toredat seltskonnaõit ei saa niisama käest lasta. 

Veere sai aru, et keegi on toas. Uues kohas ei tajunud Jüri toa mõõtmeid ja lõi taganedes jala vastu uksepiita. 

Tere! On see Laastu talu? Ma otsin ühte noort naist, kes peaks siit perest olema. Ma tulin vaatama, kas Viive on siin. Mees võttis kaabu peast ja asetas selle rinnale. 

Tere! Veere käed muutusid nõrgaks. Villane siilik ei ole kunagi varem nii raske tundunud. Rahvariidepluusi nööbid takerdusid Veere riiete külge. Minu õde... 

Kas Viive on kodus? Ma leidnud teda enam linnast üles. Me kunagi käisime läbi, aga ei ole teda enam näinud. Ta mainis kunagi, et elas varem siinkandis. Suur õnn ja imelugu, et ma õige talu üles leidsin. Eks see jõuluaeg aitas ka natuke oma moodi kaasa, inimesed lahket juhatasid teed, suur kuu taevas õigele teeotsale näitamas. Hämardub juba....

Ei, me ei ole Viivet enam mitu aastat näinud. Veere hakkas rõivaid hoolikalt käele lappima. Lähme küsime peremehelt  üle. Viipas Veere rehetalu suunas. Võibolla teab tema midagi enamat. Veere võttis aeglaselt ja mõtlikult tanu peast.  Ta võttis oma südameasjad tuppa kaasa. 

Tere! Minu nimi on Jüri. Ma tulin Viivet otsima. 

Tere! Ei ole siin Viivet,  Viive on oma elu peal. Ta on nii kiire pööruga, et kus ta just on, ei jõua järgi...Me ei tea temast enam midagi...Küllap on kaugelt tulijal kõht lahja. Tegelikult on leib maja peremees. 

Hästi öeldud. Kõht on hele küll.  Tulin linnast pikka maad. 

Leiba ja silku ei kõlba linnamehele pakkudagi. Ega kõik päevad ei pole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad, nii see ait tühjaks saab. 

Oh, mis te nüüd. Mul on omal külakost kaasas. Jüri võttis kotist kollast pehmet saia, kotiga rosinaid ja paberisse mähitud pakist suitsuliha. Ja vaimuvalgust ka, naeris mees ja ulatas peremehele kalendri. Siin on igapäevaeluks kasulikke nõuandeid, õpetusi ja uudiseid laiast maailmast. Siin on ka päikesetõusu ja loojumise kella-ajad. Tarbeline lugemine. 

Suur tänu. Meil küll kella pole, talumeestel pole sellist trääna, aga küll saame, kui vaja peaks minema.  Näe, pika pendliga seinakell on meil olemas. Varsti saame ka roosidega serviisi, naine rõõmustab. 

Veere oli terve aeg hoolikalt kõrvale hoidnud, kuid kuulanud teraselt iga sõna. Oh seda tagasihoidlikkust küll, tegelikult tahtis ta lausa kisendades küsida: Mida sa minu õest tead? Kus ta on? Aga ta ei hakanud jutule vahele segama, pererahvale tüli tegema. Õnneks ei saanud Loba-Leenu oma mokka maas hoida: Ei tea, kus see tüdruk siis nüüd on? Ega ta siia majja ikka enam ei tule, tüliga ta siit läks ja tagasi ei vaadanud.  

Küllap saab mõisast üle küsida. Aga neid on nii harva siin nähtud, et pole kelle käest pärida, lisas perenaine. 

Aitäh igal juhul. Kuhu see mõis jääb? Ma lähen siiski vaatan, äkki saan sealt targemaks, arvas Jüri end minekule seades.
Võibolla tahate hoopis meiega kirikusse sõita. Mõis jääb tee peale, siis näitan maja ära. Ja võibolla on mõisarahvas jõulujumalateenistust kuulama tulnud. 
Oo, see oleks tõesti tore. Muidu jääb jõuluõhtu na vaikseks. Ega ma linna tagasi täna ei sõida, pikk tee. Aga mul on sugulaste talu siit mõni küla eemal. selgitas Jüri reipal moel, hea enesetundega õnnestunud käigust.
Veere oli vahepeal kaunimatest kaunimaks muutunud. Öeldakse ju, et naine peab olema ilus nagu piltpostkaardi pealt. Ja rahvariietes Veere oli ehk kenamgi veel. Nad istusid Jüriga saanil kõrvuti, ilusa kirjaga must saanitekk visati noortele jalgadele. Nagu tumedal taevalaotusel paistsid ülespidi pööratud hobuserauad ja lilledega täidetud kõverad loomasarved.  Loba-Leenu sättis end nende lähedale, ehk kuuleb ikka, mis nad jutuks võtavad, mõtles naine. Kogu pere oli saani peal, lisaks paar naabripere sulast. Peremees nõõtas ja andis nõtkelt hobusele loa minekuks. Mehe liigutus oli õrn ja pehme, ta suhtles loomaga, täis hellust. Peremees mõtles tänutundega oma armsamale sõbrale ja tegusale abilisele - küll oli temast palju tolku. Ja nii püüdlik, kohusetundlik võiksin ma ise ka olla, ehk hakkab külge, muigas mees omaette.

Kirikust koju jõudnud, sättis Jüri end koduteele. Kõik olid vaiksed, küllap see õhtune lumm , kuuvalgus ja kiriku hardus olid hinged omas keeles kõnelema pannud. Veere pea oli tõmmatud mantlikrae varju, et püüda nägu lumelellede pitsitusest hoida. Jüri soovis pererahvale südamlikke jõulusid ja asus minekule.

Kalender riputati nööriga seina peale. Veere oli osav lugeja ning luges pererahvale ette uudiseid ja linnaelu teateid. Üks tekst oli selle kohta, et kevadel hakatakse taas vastu võtma õpilasi õmbluskooli. Oh, meie nobedale Veerele oleks see just õige koht, arvas perenaine. Oh mind rumalat, et sellist totrust üldse suust välja ajan, pole meil rahapada. 

Mõne kuu pärast oli Jüri taas Laastu õuel. Ja taas oli Veere see, kellega ta esimesena kohtus. Küll on ilus inimene! mõtles Jüri. Kena palgega. Nii nad seal juttu ajama hakkasid, aida ees. Tükk aega vahtis Loba-Leenu ukse vahel, ei märganud teda keegi. Peremeest ja perenaist ka kodus polnud ja Jüri sammus mõne aja pärast minema. Viipas veel nännele. No mis te tühja jutustate? Nahutas nänn. 

Mis sa uurid? Õhtul räägin pererahvaga, ju sa siis kuuled. 

Ära sa ometi arva, et Jüri sinuga kaupa tuli tegema. Ta oli siin vaid sinu õe pärast ja kui ta sind vaataski pika pilguga, ma nägin küll, siis ainult selle pärast, et sa oled tema õe asemel võtta. Kanad hakkavad ka naerma, torkas hull eit. See oli Veerele liig mis liig. Valulained lõid üle pea ja pisarad põletasid nägu. Miks mina ei võiks rahumeeles olla? Kas ongi sehkerdajal seekord õigus? Veere tormas minema. 

Õhtul oli pere rehetoas, igaühel omad toimetused. Loba-Leenul kõrvetas sees päevane jutt ja ta pahvatas uudishimust: Mis sa tahtsid pererahvale öelda? Ta vaatas Veere poole. 

Veere võttis end kokku. Ma lähen linna õmbluskooli. Müün oma riidevakast nii palju ära kui just vaja on. Ma kuulsin, et mõisapreili ihaldab endale rahvariideid ja neid on mul lausa mitmele tahtjale. Mõisast saan väärika tasu.  Siis on mul raha nii et teen mis tahan. Ja otsin oma õe üles. Ta on mulle nii kallis nagu oma süda.

Terve pere vakatas. Siin majas ei ole kunagi nii tasast hetke olnud. Vaid tuli pragises pliidi all. Kass näugus magusalt.  Kõik said omamoodi aru, et asi on juba otsustatud. Ja Veerest saab see, kelleks ta on otsustanud saada. Veere tõusis ja kloppis käed paar korda külgedele puhtaks. No mis sa rapsid? Pole ju leivategu, mis jahu sa kätelt maha ajad, näägutas lobaja. Küllap see oli sümboolne liigutus, vana maha ja siis saab uuele ruumi.

Peaasi, et sa nüüd pahaga ei lähe! Viha ei ole hea asjaajaja, lausus peremees. Te olete head inimesed, Veere vaatas perenaist ja peremeest, aga igal linnul oma laul.  Jüri ootab mind juba väravas. Jumalaga!  

Jah, maja ilma naiseta on kui pere ilma kassita, maja ilma meheta kui õu ilma koerata. Head teed sulle minna!