Kui hing on lahti, on silmad lahti ja ikka juhtub nii, et kohtun mõne uue inimesega. Aga kas ta on võõras, kes tuli korraks vaatama, kes ukse taga koputas või oli see oma, kes jättis ukse lahti, et ma ikka sooja saaksin tulla, kui vaja. Need, keda mingil põhjusel unustada ei saa, on vist ikka omad. Kes tahab valju häälega naerda - palun - oleme ehk mõnda inimest eelmistes eludes on kohanud. On ju selline rahulik, hea tunne, nagu teaks seda inimest juba ammu aega. Või lihtsalt leiame mõne pusletüki, mis hingepilti sobib. Elu on ju pusle, piltmõistatus. Aga sina, võibolla tõesti ei kohta ma sind enne, kui mööda läheb 10 aastat. Nii need asjad siin elus käivad. Need, kes on kohtunud korra, teise korra, kohtuvad ka kolmandat korda. Kohtumistel on muster või õigemini on kohtumiste puhul olemas X-faktor. Need juhtuvad kui juhtuvad, aga me ei saa kindlad olla, et südamest soovides sa nurgapealses toidupoes just seda soovitud inimest kohtad. Ma ei lisa siia postitusele ühtegi pilti - arvan,
Peegelpilt on harva sile ja püsiv. Väike tuuleke lükkab pinna värelema. Meie, inimesed oleme samasugused. Me muutume.