Skip to main content

Seal, kus elas Wiedemann ehk kohtumine oma ja võõraga

Kui hing on lahti, on silmad lahti ja ikka juhtub nii, et kohtun mõne uue inimesega. Aga kas ta on võõras, kes tuli korraks vaatama, kes ukse taga koputas või oli see oma, kes jättis ukse lahti, et ma ikka sooja saaksin tulla, kui vaja. Need, keda mingil põhjusel unustada ei saa, on vist ikka omad. Kes tahab valju häälega naerda - palun - oleme ehk mõnda inimest eelmistes eludes on kohanud. On ju selline rahulik, hea tunne, nagu teaks seda inimest juba ammu aega. Või lihtsalt leiame mõne pusletüki, mis hingepilti sobib. Elu on ju pusle, piltmõistatus.
Aga sina, võibolla tõesti ei kohta ma sind enne, kui mööda läheb 10 aastat. Nii need asjad siin elus käivad. Need, kes on kohtunud korra, teise korra, kohtuvad ka kolmandat korda. Kohtumistel on muster või õigemini on kohtumiste puhul olemas X-faktor. Need juhtuvad kui juhtuvad, aga me ei saa kindlad olla, et südamest soovides sa nurgapealses toidupoes just seda soovitud inimest kohtad.
Ma ei lisa siia postitusele ühtegi pilti - arvan, et see, mis meelde jääb, on minu meeles ja vaimusilmas tallel.

Comments

Popular posts from this blog

Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...
Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam

Novell. Maalt linna

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu