Peeglike, peeglike seina peal...

Kui ma oleksin teadnud, et maailmas on olemas ka suured algustähed, siis oleksin võibolla teistsuguseid valikuid teinud. Oleksin jõudnud ära oodata ja elada vahepeal lihtsalt oma elu. On olemas näiteks Armastus, Sõnad, Lähedus, Loomulikkus. Võibolla ma ei oleks oma südant lasknud vallutada igatsusel, kui teadnuksin, et nurga taga ootab Igatsus. Võibolla oleksin mõned teod tegemata jätnud, kui oleksin teadnud, et uus aeg nõuab teisi Tegusid ja sageli on selleks Ootamine ja Usaldamine. Kui ma oleksin teadnud, et Lähedus kõneleb ise, siis ma ei oleks ehk püüdnud õppida läheduse keelt, millest mu süda siiski aru ei saanud. Nendel teedel oli keerulisem samme seada, aga tänu nendele pühendumistele olen see, kes ma praegu olen. Ja möödunud aegade rajad lõppesid kõik ühel hetkel ühes punktis - nagu oleksin kogu aeg olnud teel ja nüüd olen kohale jõudnud. Kõige raskem on kanda enda süüdistamise koormat - võibolla olen midagi valesti teinud. Ehk tegin midagi, mida ei oleks tohtinud, mis oli ül

Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees. Ära enam ringi rända, kui on kodu leekides. Hoia oma kodu ja inimesi, kes on kodu-tunde loojad. Muidu ei ole lepatriinul kuhugi maanduda, kui tiivad väsivad. 

Edward Henry Potthast Praegu ma ootan ja vaatan sillalt alla, mis paistab vetevoogudes. Praegu on veel võimalik näha kuldkalakese saba vilksamas, aga lootus on selline asi, mis elab osaliselt meie enda tahte kohaselt. Kui kuldkalakest ikka öö saabudes näha ei ole, siis ei ole. Pimedus on oma hõlmad lahti teinud ja pole muud, kui käsikaudu ja kinnisilmi edasi astuda. Kõrvades vaikne vee kohin...Sest ootus ei unune...Mis siis, et enam ei ole oodata vaja, aga süda mäletab, et selle tüdruku silmad särasid kord heledamalt kui keskpäevane päike. Siis on mul valus. Ma olen vaid inimene. Aga kui see juhtubki, siis selleks, et ma mõistaksin, et ma ei saa ringi joosta nagu laps päikesekiirte järgi ja varju jõudes kohe suunurgad alla lasta, et oma pettumuses ja nördimuses valulikult tõdeda - ei saanudki kätte. Küllap ma lõpuks hakkama saan ja tajun tänulikkust selle eest, et ma helki üleüldse märkasin.

ma igatsen sind nii nagu lind oma pesa päevadesse jätan oma vaevumärgatava naeratuse armastan sind öösel siis kui silmad sulen ärkan pimeduses ja tean et olen rännanud väga kaugele õrnade aegade aega Need jalad kõnnivad pilvede peal

Inimesed jagunevad kaheks: ühed käivad kooli / klassi kokkutulekutel, teised mitte. Nad kas ei tunne selle teema vastu huvi või ei ole niidid selle aja ja inimestega piisavalt tugevad. Nii ka seekord - kohal oli pool kursust. Arusaadav, kuna paljudel on väikesed lapsed. Alguses lubasid siiski pea kõik kohale tulla. Küllap kevadine väikelinn äratas paljudes soovi kokku tulla ja uudiseid vahetada - enamasti erialaseid. Meie kursuslased  ei olnud väga lähedastes suhetes ja aja kulgedes moodustusid väiksemad grupid, kes oma elupaika jagasid või vaba aega koos veetsid. Need rakukesed jõudsid kooli ajal veel ümber moodustada. Esimesel kursusel oli mul väga hea ja lähedane sõbranna. Hakkasime klappime kohe alguses ja suhtlesime  aina isiklikumatel teemadel - kodune olukord ja peresuhted, läbikäimine noormeestega. Elasime esimesel aastal üsna mahlakat tudengielu, eriti võrreldes minu varasema eluga, kuhu kuulusid mõned lähedased sõbrannad, kallis õde ja juhuslikud-põgusad armumised, mis tuli