|
Edward Henry Potthast
|
Praegu ma ootan ja vaatan sillalt alla, mis paistab vetevoogudes. Praegu on veel võimalik näha kuldkalakese saba vilksamas, aga lootus on selline asi, mis elab osaliselt meie enda tahte kohaselt. Kui kuldkalakest ikka öö saabudes näha ei ole, siis ei ole. Pimedus on oma hõlmad lahti teinud ja pole muud, kui käsikaudu ja kinnisilmi edasi astuda. Kõrvades vaikne vee kohin...Sest ootus ei unune...Mis siis, et enam ei ole oodata vaja, aga süda mäletab, et selle tüdruku silmad särasid kord heledamalt kui keskpäevane päike.
Siis on mul valus. Ma olen vaid inimene. Aga kui see juhtubki, siis selleks, et ma mõistaksin, et ma ei saa ringi joosta nagu laps päikesekiirte järgi ja varju jõudes kohe suunurgad alla lasta, et oma pettumuses ja nördimuses valulikult tõdeda - ei saanudki kätte. Küllap ma lõpuks hakkama saan ja tajun tänulikkust selle eest, et ma helki üleüldse märkasin.
Comments