Inimesed jagunevad kaheks: ühed käivad kooli / klassi kokkutulekutel, teised mitte. Nad kas ei tunne selle teema vastu huvi või ei ole niidid selle aja ja inimestega piisavalt tugevad. Nii ka seekord - kohal oli pool kursust. Arusaadav, kuna paljudel on väikesed lapsed. Alguses lubasid siiski pea kõik kohale tulla. Küllap kevadine väikelinn äratas paljudes soovi kokku tulla ja uudiseid vahetada - enamasti erialaseid. Meie kursuslased ei olnud väga lähedastes suhetes ja aja kulgedes moodustusid väiksemad grupid, kes oma elupaika jagasid või vaba aega koos veetsid. Need rakukesed jõudsid kooli ajal veel ümber moodustada.
Esimesel kursusel oli mul väga hea ja lähedane sõbranna. Hakkasime klappime kohe alguses ja suhtlesime aina isiklikumatel teemadel - kodune olukord ja peresuhted, läbikäimine noormeestega. Elasime esimesel aastal üsna mahlakat tudengielu, eriti võrreldes minu varasema eluga, kuhu kuulusid mõned lähedased sõbrannad, kallis õde ja juhuslikud-põgusad armumised, mis tuli oma hinges maha jahutada. Nüüd oli soodne keskkond seltskonda kuulumiseks, kuna saime elada väikeses ja privaatses ühikas, kus mõnus ühine kaminaga telekatuba. Seal ja köökides võeti aegajalt viina - igal "rebasel" oli kohustus pooleliitrine vägijook tuua.
Sellel tutvumisõhtul, kus rahvas koos, astus minu juurde üks näitlemist õppiv tudeng ja hakkasime suhtlema. Tol ajal ei arvanud ma endast ega oma välimusest kuigi kõrgelt, õpitav eriala ei olnud ka kuigi atraktiivne võrreldes teiste selle kooli loominguliste erialadega. Õhtu jooksul jäime siiski juttu ajama ja liikusime pärast koos teistega edasi ühte pubisse, seal tegime mõned tantsud ja siis tulime tagasi ühikasse. Mõelda, sellest on 10 aastat! See oli Eurolaulu aasta, mil Eesti võttis võidupärja. Aga see ei ole minu mälestuste radadel oluline.
Õhtu lõpus suudlesime ja sa lubasid järgmisel päeval, pühapäeval, minu juurest pärast kooli läbi tulla. Päris kell 3 sa ei jõudnud, jõudsin juba kahtlema hakata, kas ikka saab tõsi olla, et minuga nii tore noormees suhtlema hakkab. Selline minuga arvestamine oli midagi uut, keskkoolis ei olnud keegi minust niimoodi välja teinud. Olin õnnelik.
Nüüd võib mälu mind petta, kas juba selsamal korral või järgmisel, aga ta oli minuga aus ja ütles, et ei saa minuga suhet luua. Tal oli hiljuti lõppenud 3 aastat kestnud püsisuhe ja samuti pidas ta oluliseks seda, et kaaslane jagaks tema erialast elustiilimaailma. Lõpetasin vestluse üsna ruttu ja viitasin, et saan aru. Oma hinges oli mul raske lahti lasta tundest, mis esmakordselt lisaks füüsilisele tõmbele sidus mind inimesega intelligentselt ja vaimselt atraktiivsel tasemel.
Leek vaibus näiliselt, kuid jäi siiski küütlema. Kuna mitmed tema kursavennad elasid samas ühikas, siis oli ta "ikka pildis". Kokkutulekul mainis mu sõbranna, et arvas, et see noormees elaski meie ühikas - ta oli seal nii sageli. Nüüd ma enam ei mäleta, kuidas me ikkagi hakkasime taas lähemalt läbi käima. Nii see igatahes läks ja ta hakkas mul külas käima. Ma ei teagi, kas see oli saladus, aga avalikult me igatahes paar ei olnud. Siiski oli tõmme väga tugev.
Kuulasin sel ajal hingega Alendri muusikat. Kord jäid ööseks minu juurde kauemaks, uni tuli peale. Mina olin loomulikult ärkvel. Kuulasin siis Alendri Kevadet. Südamlik muusika oli selle aja meeleolus ja rütmis. Tõden, et ei ole terve selle vahepealse aja teadlikult ühtegi Alendri laulu kuulanud ja ka juhuslikult kuuldud meloodia läks minust mööda. Nüüd saan aru, miks. Need laulud on nii selles ajas kinni, et ilma metaformoosita / hingeäratuseta ei ole lauludel elu sees.
Tasapisi hakkasime siiski erinevat rada käima ja tal tekkis uus suhe. Ta lõpetas kooli ära, kuid jäi samasse linna. Me ei kohtunud enam. Samuti jäid harvemaks minu kohtumised ja siirad kontaktid selle sõbrannaga. See on imelik, et kui inimesed on üksteisest huvitatud, siis tekivad igasugused ootamatud kohtumised tänavanurkadel ja mujal. Ja kui suhe on läbi, võib 90% tõenäosusega öelda, et sellel maamunal te võibolla enam kunagi ei kohtu. Pole lihtsalt vajadust. See on läbitud etapp.
Seda ootamatum oli kokkutulekul näha, et kõik on vanaviisi ja süda on samas kohas. Olin nagu lumivalguke või okasroosike, kes on põgusalt silmad kinni pannud ja neid avades on kõik alles. Ma läksin vooluga kaasa, kuid olin hinges hämmingus sellest siirusest ja aususest, mis kinnitas, et see, mis oli varem, on ka nüüd elus. See õhtu ja öö oli lihtsalt väga tore ja loomulik. Nagu ikka, hakkasin alles hiljem aru saama, kui sügavalt see kõik minus alles on ja mis sellel õhtu toimus. Tema ja mu sõbranna olid mõlemad nii ilusad, armsad ja siirad! Väga.
Tol õhtul olin selle noormehega samas seltskonnas ja tundsime end hästi. Sõnadest hakkab väheks jääma, kui on vaja kirjutada, mis sellel õhtul oli. Või on see teema, et vahel liiga palju sõnu lihtsalt "lörtsib" hetke ilu. Väliselt ei toimunudki midagi erilist. Kallistasime mitu korda, vahepeal võtsime ümbert kinni. Tundsin end loomulikumalt kui varasemate aastate suhetes, kõik toimus justkui iseenesest. Ei olnud vaja mõelda, millal mida teha või öelda. Kõik oli just nii nagu parasjagu oli.
Lapsena tekkis mul üks vaimupilt silme ette. Kuna ma ei olnud isaga lähedastes suhetes, siis kujutasin ette õnnelikku hetke, mil kõnnin meesterahvaga kõrvuti, olen rahul ja tunnen end kindlalt. Sellel varahommikusel tänaval tundsin ma olevat end selles kujutluses. Veidi müstiline äratundmine. Ja just seetõttu ei julge ma kõiki oma mälestusi mäletada, oma mõtteid mõelda ja tundeid tunda, sest see maailm on nagu muinasjutt ja ma ahmin õhku, sest see on nii ilus. Hingata ju ometi tahaks...
Ühelt poolt on uskumatu ja hirmutav, et ma tahan astuda sellel tundmatul teel (Kas tasub - ma võin haiget saada? Kui ma annan endast nii palju, siis ma ka kaotan palju jne), aga teiselt poolt on ääretult hea tunda taaskord endas loomulikku tõmmet ilma üleliigsete küsimusteta. Mingeid vastuseid tean nagu õhust ja ilma pingutuseta. Tahe kasvab justkui välja minu seest.
Siiski järgnes raske aeg - ühe kohtumisega oli mu maailm pahupidi, mu sees oli kaos ja lagunevad sillad. Elurõõm kahanes kokku, töö ei edenenud enam, varasemad rõõmud ei tekitanud hinges helinat, maailmas oli vibratsiooni vähem ja hing oli haige. Ma ei teadnud, mida teha ja kas üldse midagi teha. Tavaliselt ma selliseid teemasid sõbrannadega ei aruta, aga spontaanselt rääkisin sellest oma ülikoolisõbrannale ja see oli murdepunkt. Sain üleliigsest koormast lahti ja mingi kindlustunne tekkis. Selle hetke tähtsus tekkis arvatavasti sellest, et julgesin tunnistada oma tundeid ja sain samas aru, et need on loomulikud ja mul võib olla isegi mingi valikuvõimalus. Enne oli tunne, et see kõik matab mind ja ma olen nagu pime. Olin segaduses - kas ja kuidas võtta ühendust inimesega, keda ma igatsen rohkem kui kõiki teisi, keda vahepeal tundnud olen. Samas oli midagi minus nii väga selle vastu, et konkreetseid samme ette võtta. Tahtsin hoiduda kiirustamisest, aga samas ei tahtnud ma aru saada, kuidas ma siis nii teen ja selle kõik lahtiseks jätan.
Tasapisi hakkasin tundma, et ma ei ole suures kaotuses, kui teda siin füüsiliselt ei ole (omamoodi kurb olen ikka, süda tõmbub sees ikka veidi kokku), aga pisistasa hakkasin mõistma, et armastuse helged tiivad on ikka minu üle ja armastus ei haihtu nagu võililleõisikud tuule käes. Ma ei pea kurbust tundma, et ma ei saa teda näha või tundma õppida. Ma juba tunnen teda oma südames. Ja ühel hetkel peab inimene aru saama, et armastus ei ole omamine.
Ja kõik on siiski hästi ja ilus. Ma tean, miks ma ei saa sind ära unustada - sest meist on tehtud üks foto, kust hoovab välja seda suurt ja sooja armastavat tunnet.
Esimesel kursusel oli mul väga hea ja lähedane sõbranna. Hakkasime klappime kohe alguses ja suhtlesime aina isiklikumatel teemadel - kodune olukord ja peresuhted, läbikäimine noormeestega. Elasime esimesel aastal üsna mahlakat tudengielu, eriti võrreldes minu varasema eluga, kuhu kuulusid mõned lähedased sõbrannad, kallis õde ja juhuslikud-põgusad armumised, mis tuli oma hinges maha jahutada. Nüüd oli soodne keskkond seltskonda kuulumiseks, kuna saime elada väikeses ja privaatses ühikas, kus mõnus ühine kaminaga telekatuba. Seal ja köökides võeti aegajalt viina - igal "rebasel" oli kohustus pooleliitrine vägijook tuua.
Sellel tutvumisõhtul, kus rahvas koos, astus minu juurde üks näitlemist õppiv tudeng ja hakkasime suhtlema. Tol ajal ei arvanud ma endast ega oma välimusest kuigi kõrgelt, õpitav eriala ei olnud ka kuigi atraktiivne võrreldes teiste selle kooli loominguliste erialadega. Õhtu jooksul jäime siiski juttu ajama ja liikusime pärast koos teistega edasi ühte pubisse, seal tegime mõned tantsud ja siis tulime tagasi ühikasse. Mõelda, sellest on 10 aastat! See oli Eurolaulu aasta, mil Eesti võttis võidupärja. Aga see ei ole minu mälestuste radadel oluline.
Õhtu lõpus suudlesime ja sa lubasid järgmisel päeval, pühapäeval, minu juurest pärast kooli läbi tulla. Päris kell 3 sa ei jõudnud, jõudsin juba kahtlema hakata, kas ikka saab tõsi olla, et minuga nii tore noormees suhtlema hakkab. Selline minuga arvestamine oli midagi uut, keskkoolis ei olnud keegi minust niimoodi välja teinud. Olin õnnelik.
Nüüd võib mälu mind petta, kas juba selsamal korral või järgmisel, aga ta oli minuga aus ja ütles, et ei saa minuga suhet luua. Tal oli hiljuti lõppenud 3 aastat kestnud püsisuhe ja samuti pidas ta oluliseks seda, et kaaslane jagaks tema erialast elustiilimaailma. Lõpetasin vestluse üsna ruttu ja viitasin, et saan aru. Oma hinges oli mul raske lahti lasta tundest, mis esmakordselt lisaks füüsilisele tõmbele sidus mind inimesega intelligentselt ja vaimselt atraktiivsel tasemel.
Leek vaibus näiliselt, kuid jäi siiski küütlema. Kuna mitmed tema kursavennad elasid samas ühikas, siis oli ta "ikka pildis". Kokkutulekul mainis mu sõbranna, et arvas, et see noormees elaski meie ühikas - ta oli seal nii sageli. Nüüd ma enam ei mäleta, kuidas me ikkagi hakkasime taas lähemalt läbi käima. Nii see igatahes läks ja ta hakkas mul külas käima. Ma ei teagi, kas see oli saladus, aga avalikult me igatahes paar ei olnud. Siiski oli tõmme väga tugev.
Kuulasin sel ajal hingega Alendri muusikat. Kord jäid ööseks minu juurde kauemaks, uni tuli peale. Mina olin loomulikult ärkvel. Kuulasin siis Alendri Kevadet. Südamlik muusika oli selle aja meeleolus ja rütmis. Tõden, et ei ole terve selle vahepealse aja teadlikult ühtegi Alendri laulu kuulanud ja ka juhuslikult kuuldud meloodia läks minust mööda. Nüüd saan aru, miks. Need laulud on nii selles ajas kinni, et ilma metaformoosita / hingeäratuseta ei ole lauludel elu sees.
Tasapisi hakkasime siiski erinevat rada käima ja tal tekkis uus suhe. Ta lõpetas kooli ära, kuid jäi samasse linna. Me ei kohtunud enam. Samuti jäid harvemaks minu kohtumised ja siirad kontaktid selle sõbrannaga. See on imelik, et kui inimesed on üksteisest huvitatud, siis tekivad igasugused ootamatud kohtumised tänavanurkadel ja mujal. Ja kui suhe on läbi, võib 90% tõenäosusega öelda, et sellel maamunal te võibolla enam kunagi ei kohtu. Pole lihtsalt vajadust. See on läbitud etapp.
Seda ootamatum oli kokkutulekul näha, et kõik on vanaviisi ja süda on samas kohas. Olin nagu lumivalguke või okasroosike, kes on põgusalt silmad kinni pannud ja neid avades on kõik alles. Ma läksin vooluga kaasa, kuid olin hinges hämmingus sellest siirusest ja aususest, mis kinnitas, et see, mis oli varem, on ka nüüd elus. See õhtu ja öö oli lihtsalt väga tore ja loomulik. Nagu ikka, hakkasin alles hiljem aru saama, kui sügavalt see kõik minus alles on ja mis sellel õhtu toimus. Tema ja mu sõbranna olid mõlemad nii ilusad, armsad ja siirad! Väga.
Tol õhtul olin selle noormehega samas seltskonnas ja tundsime end hästi. Sõnadest hakkab väheks jääma, kui on vaja kirjutada, mis sellel õhtul oli. Või on see teema, et vahel liiga palju sõnu lihtsalt "lörtsib" hetke ilu. Väliselt ei toimunudki midagi erilist. Kallistasime mitu korda, vahepeal võtsime ümbert kinni. Tundsin end loomulikumalt kui varasemate aastate suhetes, kõik toimus justkui iseenesest. Ei olnud vaja mõelda, millal mida teha või öelda. Kõik oli just nii nagu parasjagu oli.
Lapsena tekkis mul üks vaimupilt silme ette. Kuna ma ei olnud isaga lähedastes suhetes, siis kujutasin ette õnnelikku hetke, mil kõnnin meesterahvaga kõrvuti, olen rahul ja tunnen end kindlalt. Sellel varahommikusel tänaval tundsin ma olevat end selles kujutluses. Veidi müstiline äratundmine. Ja just seetõttu ei julge ma kõiki oma mälestusi mäletada, oma mõtteid mõelda ja tundeid tunda, sest see maailm on nagu muinasjutt ja ma ahmin õhku, sest see on nii ilus. Hingata ju ometi tahaks...
Ühelt poolt on uskumatu ja hirmutav, et ma tahan astuda sellel tundmatul teel (Kas tasub - ma võin haiget saada? Kui ma annan endast nii palju, siis ma ka kaotan palju jne), aga teiselt poolt on ääretult hea tunda taaskord endas loomulikku tõmmet ilma üleliigsete küsimusteta. Mingeid vastuseid tean nagu õhust ja ilma pingutuseta. Tahe kasvab justkui välja minu seest.
Siiski järgnes raske aeg - ühe kohtumisega oli mu maailm pahupidi, mu sees oli kaos ja lagunevad sillad. Elurõõm kahanes kokku, töö ei edenenud enam, varasemad rõõmud ei tekitanud hinges helinat, maailmas oli vibratsiooni vähem ja hing oli haige. Ma ei teadnud, mida teha ja kas üldse midagi teha. Tavaliselt ma selliseid teemasid sõbrannadega ei aruta, aga spontaanselt rääkisin sellest oma ülikoolisõbrannale ja see oli murdepunkt. Sain üleliigsest koormast lahti ja mingi kindlustunne tekkis. Selle hetke tähtsus tekkis arvatavasti sellest, et julgesin tunnistada oma tundeid ja sain samas aru, et need on loomulikud ja mul võib olla isegi mingi valikuvõimalus. Enne oli tunne, et see kõik matab mind ja ma olen nagu pime. Olin segaduses - kas ja kuidas võtta ühendust inimesega, keda ma igatsen rohkem kui kõiki teisi, keda vahepeal tundnud olen. Samas oli midagi minus nii väga selle vastu, et konkreetseid samme ette võtta. Tahtsin hoiduda kiirustamisest, aga samas ei tahtnud ma aru saada, kuidas ma siis nii teen ja selle kõik lahtiseks jätan.
Tasapisi hakkasin tundma, et ma ei ole suures kaotuses, kui teda siin füüsiliselt ei ole (omamoodi kurb olen ikka, süda tõmbub sees ikka veidi kokku), aga pisistasa hakkasin mõistma, et armastuse helged tiivad on ikka minu üle ja armastus ei haihtu nagu võililleõisikud tuule käes. Ma ei pea kurbust tundma, et ma ei saa teda näha või tundma õppida. Ma juba tunnen teda oma südames. Ja ühel hetkel peab inimene aru saama, et armastus ei ole omamine.
Ja kõik on siiski hästi ja ilus. Ma tean, miks ma ei saa sind ära unustada - sest meist on tehtud üks foto, kust hoovab välja seda suurt ja sooja armastavat tunnet.
Comments