Kui ma oleksin teadnud, et maailmas on olemas ka suured algustähed, siis oleksin võibolla teistsuguseid valikuid teinud. Oleksin jõudnud ära oodata ja elada vahepeal lihtsalt oma elu.
On olemas näiteks Armastus, Sõnad, Lähedus, Loomulikkus. Võibolla ma ei oleks oma südant lasknud vallutada igatsusel, kui teadnuksin, et nurga taga ootab Igatsus. Võibolla oleksin mõned teod tegemata jätnud, kui oleksin teadnud, et uus aeg nõuab teisi Tegusid ja sageli on selleks Ootamine ja Usaldamine. Kui ma oleksin teadnud, et Lähedus kõneleb ise, siis ma ei oleks ehk püüdnud õppida läheduse keelt, millest mu süda siiski aru ei saanud. Nendel teedel oli keerulisem samme seada, aga tänu nendele pühendumistele olen see, kes ma praegu olen. Ja möödunud aegade rajad lõppesid kõik ühel hetkel ühes punktis - nagu oleksin kogu aeg olnud teel ja nüüd olen kohale jõudnud.
Kõige raskem on kanda enda süüdistamise koormat - võibolla olen midagi valesti teinud. Ehk tegin midagi, mida ei oleks tohtinud, mis oli üle piiri. Siis on enda ees piinlik, häbi, samas ka teiste ees, kes tõenäoliselt tegu heaks ei kiidaks. Mingil hetkel olin enda vastu väga terav. Õnneks sain aru, et pean üha enam lihtsalt lahti laskma. Aga kas ma nii õpin? Kas ma nii saan aru, mida tohiks ja mida mitte? Ja kas südame tee on seesama õige ja vale valimise tee? Sisemine ja väline?
Urmas Alender Ja kuigi veel
On olemas näiteks Armastus, Sõnad, Lähedus, Loomulikkus. Võibolla ma ei oleks oma südant lasknud vallutada igatsusel, kui teadnuksin, et nurga taga ootab Igatsus. Võibolla oleksin mõned teod tegemata jätnud, kui oleksin teadnud, et uus aeg nõuab teisi Tegusid ja sageli on selleks Ootamine ja Usaldamine. Kui ma oleksin teadnud, et Lähedus kõneleb ise, siis ma ei oleks ehk püüdnud õppida läheduse keelt, millest mu süda siiski aru ei saanud. Nendel teedel oli keerulisem samme seada, aga tänu nendele pühendumistele olen see, kes ma praegu olen. Ja möödunud aegade rajad lõppesid kõik ühel hetkel ühes punktis - nagu oleksin kogu aeg olnud teel ja nüüd olen kohale jõudnud.
Kõige raskem on kanda enda süüdistamise koormat - võibolla olen midagi valesti teinud. Ehk tegin midagi, mida ei oleks tohtinud, mis oli üle piiri. Siis on enda ees piinlik, häbi, samas ka teiste ees, kes tõenäoliselt tegu heaks ei kiidaks. Mingil hetkel olin enda vastu väga terav. Õnneks sain aru, et pean üha enam lihtsalt lahti laskma. Aga kas ma nii õpin? Kas ma nii saan aru, mida tohiks ja mida mitte? Ja kas südame tee on seesama õige ja vale valimise tee? Sisemine ja väline?
Urmas Alender Ja kuigi veel
Comments