Peeglike, peeglike seina peal...

Mul ei ole midagi kaotada mul ei ole midagi põletada olen siin õppimas olen siin kohtumas tuttava ja tundmatuga ainult iseendana võin võita järgmise päikesetõusu kiirtes kümbelmise kui ei taha ise olla päike ei taha olla kõrvetav leek olla keegi teine

Süda sai puudutuse astusin sillale sammu mitte rohkem ootan veel julgust tähtedelt pimeduses ei näe mu süda sind ei leia teed iseenda vang vangivalvur nii arg ma pigem jooksen sinust kaugemale igaks juhuks ei jää ma paigale kõik lootused purunevad järgmise hingetõmbega juba sa oledki mujal ja näen sinu varju vaid

Meil on kohtumispaik mingil moel teame seda sõnadeta ära looda midagi endalt ja minult võta kaasa vaid avatud süda sellel hämaral sillal kivide vaikuses õhtu võtab meid kaasa üheks hetkeks pead olema olemas kohal siis näed ja tunned mind ära