Peeglike, peeglike seina peal...

Nüüd ma hakkan Stingi kuulama. Ilus, aga ei ärata individuaalseid tundeid - see romantika on suunatud tema enda naisele ja mitte igale kuulajale. See mõjub kuidagi väga turvaliselt. Ilus on ikkagi. Ma ei taha preagu pulgakomme ega suhkruvatti. Tahan sõõmu jahedat vett ja natuke õuna. Piisab. Muidu hakkab kõhus keerama. Pean ju selle olukorra läbi seedima. See tuli minu ellu, et taluksin ebakindlust ja hoolimata kohatisest tagasilangusest ei jookseks nelja ilmakaare suunas. Raske on oma harjumuste ja mustritega läbi saada.

On külm jahedus naha all aina voogab ja viskleb Sooja tunnen vaid mälestustes ja muusikas endast väljaspool Kas külm - on hirm liikumise ees? Või jää murdumine? Või lihtsalt on süda kurb ja hing haige- siis ei ole midagi teha kui vaid kevad ära oodata. Ilma külmata ei teaks soojuse tähendust. See on praegu vist ainus lohutus.

Ma arvan, et iga inimese arengus saab kord määravaks hetk, kas ta tahab ja saab aru, milliseid otsuseid tema sees mõjutab EGO ja milliseid HING. Mis on päris ja mis on illusioon. Millal liikuda ja millal külmetavalt vappudes siiski liikumatuks jääda ja ära oodata, millal ego laseb lahti ja hing võtab üle. Mina olen praegu ühes sellises olukorras. Arvasin, et tegin otsuse hinge jõul, aga tulemus meenutab üht teist aega, kui ego tegi oma tööd. Ja ühesõnaga on tulemus sama. Nii. Siiski - hingelisel otsusel on ka hingelised mõjud. Midagi sinu sees hakkab muutuma ja murenema. Ego lihtsalt vallutab kõik ja inimene ei saa muud kui alla anda. Sealt need peenemad vahed tulema hakkavadki. On hirm ja on armastus. Ja alati meie otsused ei ole meie otsused kui tahes palju me mõtleme, kas ja miks me nii tegime. Ego või hing? Vahel lihtsalt ei ole asjad meie teha. Ja alati ei peagi kõike mõistma. Tuleb vaid hinnangutest lahti lasta. Siis voolab elu edasi.

On emotsioonid ja on ootused. Nende vahel on tugev seos. Nagu tuul lükkab liikuma purjeka, avavad tärkavad lootused emotsioonide väravad. Ja vastupidi - kui ootusi ei ole, ei ole ka emotsioone ja tundetorme. Iga hetk elus on kas selle tormi aeg, hetk enne tormi või hingetõmbeaeg pärast maru. Tavalise tundeinimesena ja naisena. Seda mõistes saab võibolla ahela murda ja välja astuda. Mehed ju suudavad.

Inimeste vahele tekivad peeglid, milles olevat vaatepilti inimene kas naudib, kardab, vihkab, tõrjub või armastab. Inimeste vahele tekivad maailmad, mis meile kas meeldivad või mitte ja sellest oleneb, kas tahame teise inimesega koos olla. Kui meile meeldib selle maailma olemus, siis avame hea meelega ukse ja astume edasi. Küllap teab igaüks seda tunnet, et keegi justkui kutsuks ja ei lõpeta enne, kui sa oma hinge selles suunas rändama saadad. Just selles punktis ma olen praegu. Hing annab endast teada ja tahab, et ma astuma hakkaksin. Kuulsin isegi öövaikuses hinge malbet häält, metshaldja hüüet, aga eirasin seda. Mõne aja pärast hakkas sisemises kinos jooksma film ühe hüpleva olendiga, nagu ahvipärdikuga, kes tahab, et teda märgataks. Hing hüüab: miks sa mind kinni hoiad? Ma tahan lennata... Mida siis teha? Valikut aitab langetada mõtlemine, kas pärast seda tegu on mul olla parem ja rahulikum või just vastupidi - olen ärevil ja laiali? Kui vastust ei ole, siis tuleb oodata. Sise

Enne elektroonilise laenutuse levimist olid raamatukogudes kasutusel raamatukaardid, mille raamatukoguhoidjad käsitööna paberist taskute vahele pistsid. Need lehekesed tulid mulle meelde, kuna neid mainiti filmitutvustuses  Südame sosin  ( Mimi wo sumaseba):" Sizuku Tsukishima lausa jumaldab lugemist ning võtab sageli kooli raamatukogust raamatuid. Iga kord näeb ta kaardil üht ja sama nime – Seiji Amasawa. Kes see inimene on, kes loeb samu raamatuid, mida temagi? Sijuku otsustab temast rohkem teada saada ning satub sõna otseses mõttes muinasjuttu." Mäletan, et kodukoha rahvaraamatukogu külastades mina küll vaatasin neid kaarte. Kuigi nimed olid vahel ka allkirjadena ja seega loetamatud, oli siiski harjumus ja huvi vaadata, kes varem seda raamatut on lugenud. Midagi üllatavat ma küll ei leidnud, aga põhimõtteliselt võiks sellest saada infot potentsiaalsete mõttekaaslaste kohta nagu selles jaapani filmis. Mina Südame sosinat ei ole näinud, aga huvi tekkis nii raamatukaartide

Nägin hiljuti ühte Jack Nicholsoni filmi. Kas kahjuks või õnneks, aga pealkirja ja naisosatäitja nime ei mäleta. Filmi vaadates oli tunne, et ah, ma siis natuke vaatan, sisukirjeldus tundub ok, kuigi film ise ei paista olevat midagi erilist ega inspireerivat. Ja siis käik klikk! Tasapisi hakkas vanker liikuma teises suunas. Mäletan selgelt seda hetke, kui tundsin, et nüüd on olukord teine ja filmil on mulle midagi pakkuda. Ei teagi enam, kas oli see konkreetne tegevus, sõna, aga millelgi oli igatahes mõju. Tegemist oli kahe vanemaealise inimesega, kes kohtusid mitte üldse romantilises situatsioonis ja romantiliste mõtetega, aga samas hakkasid mõlemad üles sulama. Vaatasin seda umbes 60le lähenevat naist ja kujutasin ette, et ka mina olen kunagi selline. Kas just kirjanik, aga võiksin ju :) Öeldakse, et iga inimene võib elus kirjutada vähemalt ühe raamatu - enda elust. Nali naljaks. Loovus peab endale teed rajama. Praegu ma küll ei tunne, et mul oleks midagi öelda, aga ma vähemalt taha