Enne elektroonilise laenutuse levimist olid raamatukogudes kasutusel raamatukaardid, mille raamatukoguhoidjad käsitööna paberist taskute vahele pistsid. Need lehekesed tulid mulle meelde, kuna neid mainiti filmitutvustuses Südame sosin (Mimi wo sumaseba):"Sizuku Tsukishima lausa jumaldab lugemist ning võtab sageli kooli raamatukogust raamatuid. Iga kord näeb ta kaardil üht ja sama nime – Seiji Amasawa. Kes see inimene on, kes loeb samu raamatuid, mida temagi? Sijuku otsustab temast rohkem teada saada ning satub sõna otseses mõttes muinasjuttu."
Mäletan, et kodukoha rahvaraamatukogu külastades mina küll vaatasin neid kaarte. Kuigi nimed olid vahel ka allkirjadena ja seega loetamatud, oli siiski harjumus ja huvi vaadata, kes varem seda raamatut on lugenud. Midagi üllatavat ma küll ei leidnud, aga põhimõtteliselt võiks sellest saada infot potentsiaalsete mõttekaaslaste kohta nagu selles jaapani filmis. Mina Südame sosinat ei ole näinud, aga huvi tekkis nii raamatukaartide mälestuse kui filmi sisu tõttu.
Raamatukaardid on tõendus lugemishuvi käegakatsututava leviku üle meie ümber. Raamatutel on hing ja meie lugejatena hingame sisse selle raamatu välimust ja sisu.
Comments