Peeglike, peeglike seina peal...

Ma tean, milline on täiuslik laul minu jaoks, milline on ilusaim eestikeelne sõna, milline kõlavaim lause eesti keeles. Ma tänan selle rõõmu eest! Mõned asjad ei kao ega hüple siia-sinna, vaid tulevad aegajalt ise, sest nad on osa minu hingest. Ma ei tüdine, ma ei kurvasta kui nad ära lähevad - olen tänulik, et siin olite. Siiski on hea teada, et maailmas on ka midagi jäävat, mis oma olemuselt siiski muutub, kuid ei jäta sind maha.

Midagi minu sees kriibib ja närib. Ma ei tea, mis nimelt, sest see on nii vaikne ja tasane tegevus. Võibolla tahaksin juba puhkusele minna, et teist rütmi kogeda ja nelja seina vahelt välja saada. Mingis mõttes tunnen, et olen kinni jooksnud, töö muutub automaatseks ja suurt indu ei ole. Küllap see nii enne puhkust ongi. Normaalne asjade kulg, mis viitab sellele, et on aeg töömõtted selja taha jätta, kõik see ära unustada ja hakata elama Elu. Mulle tundub, et see vaikne koputamine minu sees tähendab, et minu sisemisel minal või maailmal on mulle midagi öelda. Või viitab see koputus teisele maailmale, mis nüüd puhkusena mind ootab ja mille ma pean lubama endal vastu võtta sellisena nagu see tuleb. Mida sa mulle öelda tahad? Kopp-kopp. Kes seal on? See olen mina. Tule sisse, uks on lahti. Võta välisjalatsid ära ja mine tuppa. Pane sohvale pikale, pea padjale. Ma tulen ja sosistan kõrva sisse, mis edasi saab. Sa tapad mu oma kiirustamisega ära...Lase mul elada... Ma sattusin hämaras

Oli üks ootus ja see ei täitunud. Nii on juhtunud ka mitmeid kordi varem ja tagasi vaadates tahtsin valel hetkel liiga suure survega mingit helesinist unistust. Ma pean saama...Nüüd ma mõistan selliseid olukordi paremini, kui hinges tormab ja tahtmised on üle pea. Siis on vale aeg midagi tahta või teha. Ma lihtsalt ei ole veel ära õppinud, kuidas õiget aega ära oodata. No ei oska, ei suuda... Ma vist unustan sel ajal isegi hingamise. Nagu mainisin, olen ka varem selliste olukordade nö ohver olnud. Ja mõneti on nii olnud ka parem, et ei läinud nii, nagu mina pressides tahtsin. Võiks ju järgmine kord võtta vabamalt - no ja siis... elame-näeme... eks ma ootan selle asjaga... Põhimõtteliselt ei tahtnud ma muud, kui et sa ära ei kaoks. Et nüüd, kui olin taas sind näinud, sa oma teed ei läheks ja oleksid lihtsalt oribiidil. Sõbralikult suhelda võib ju ikka. Aga sina ei tahtnud. Miks, seda ma ei tea, aga meeldiv tunne see ei olnud, kui mustvalgel nägin, et sinu poolt mingit sammu ei tule. Ma

Kui maailmas võiks olla vaid üks laul, siis minu valik on siin: