Peeglike, peeglike seina peal...

I choose to love you in silence, for in silence I find no rejection. I choose to love you in loneliness, for in loneliness no one owns you but me. I choose to adore you from a distance, for distance will shield me from pain. I choose to kiss you in the wind, for the wind is gentler than my lips. I choose to hold you in my dreams, for in my dreams, you have no end.

Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...

Mul ei ole midagi kaotada mul ei ole midagi põletada olen siin õppimas olen siin kohtumas tuttava ja tundmatuga ainult iseendana võin võita järgmise päikesetõusu kiirtes kümbelmise kui ei taha ise olla päike ei taha olla kõrvetav leek olla keegi teine

Süda sai puudutuse astusin sillale sammu mitte rohkem ootan veel julgust tähtedelt pimeduses ei näe mu süda sind ei leia teed iseenda vang vangivalvur nii arg ma pigem jooksen sinust kaugemale igaks juhuks ei jää ma paigale kõik lootused purunevad järgmise hingetõmbega juba sa oledki mujal ja näen sinu varju vaid

Meil on kohtumispaik mingil moel teame seda sõnadeta ära looda midagi endalt ja minult võta kaasa vaid avatud süda sellel hämaral sillal kivide vaikuses õhtu võtab meid kaasa üheks hetkeks pead olema olemas kohal siis näed ja tunned mind ära