Kui Mari kinomajast välja astus, vaatas ta tänavale ja tänas mõtteis õnne, et ta saab elada valges, puhtas, mugavas 100-aastases Eestis. Siin, kus leib tuleb lauale klaviatuuri klahve klõbistades kodukontoris ilma et keegi jõhralt kuklasse hingaks. Õnneks jäi filmi-Mari lindile oma elu elama. Ja pea pooled Tallinna linna elanikest ohkasid kergendatult, et meil enam nii raske elu ei ole (just nii palju vaatajaid on kogunud kinodes film Tõde ja õigus). Ja mis me siis sellest arvasime? Kas nägime esmakordselt või tuletasime endale meelde, kui hirmus ja kuri see Andres ikka oli; kui madal naiste eneseteadlikkus? Andres oskas küll lugeda, ent ei mõistnud piibli keelt. Võib tunduda, et see oli niivõrd teistsugune aeg, teistsuguste inimeste ja mõtteviisidega. Aga tegelikult? Põrgupõhja Andres elab tegelikult samamoodi ka tänasel päeval. Põrgupõhja Andres elab tegelikult meie eneste sees tänasel päeval. Seesama pimedusega löödud ja oma elu aina enam puntrasse elav tavaline inimene. In
Peegelpilt on harva sile ja püsiv. Väike tuuleke lükkab pinna värelema. Meie, inimesed oleme samasugused. Me muutume.