Skip to main content

Tõde ja õigus meie elus

Kui Mari kinomajast välja astus, vaatas ta tänavale ja tänas mõtteis õnne, et ta saab elada valges, puhtas, mugavas 100-aastases Eestis. Siin, kus leib tuleb lauale klaviatuuri klahve klõbistades kodukontoris ilma et keegi jõhralt kuklasse hingaks. Õnneks jäi filmi-Mari lindile oma elu elama. Ja pea pooled Tallinna linna elanikest ohkasid kergendatult, et meil enam nii raske elu ei ole (just nii palju vaatajaid on kogunud kinodes film Tõde ja õigus).   

Ja mis me siis sellest arvasime? Kas nägime esmakordselt või tuletasime endale meelde, kui hirmus ja kuri see Andres ikka oli;   kui madal naiste eneseteadlikkus? Andres oskas küll lugeda, ent ei mõistnud piibli keelt. Võib tunduda, et see oli niivõrd teistsugune aeg, teistsuguste inimeste ja mõtteviisidega. Aga tegelikult?

Põrgupõhja Andres elab tegelikult samamoodi ka tänasel päeval. Põrgupõhja Andres elab tegelikult meie eneste sees tänasel päeval. Seesama pimedusega löödud ja oma elu aina enam puntrasse elav tavaline inimene. Inimene, kes pole veel vaba ega õnnelik. Sest seda hingetut on haaranud endasse miski, mis dikteerib elu: on see rutiin, rahateenimine ja töö, sõltuvused, pereprobleemid või mingi muu koletislik teenäitaja.

Kui selleks on töö, siis on satume põrgu põhja kas liigse töökoormuse, halbade töösuhete, ebahuvitava ja alla meie võimete ameti tõttu, madala enesehinnangu tõttu, mis hävitab töörõõmu ja välistab õnnestumiste power´i. Võibolla on see hoopis töötuks jäämine või koondamine? Võibolla on see töövõime vähenemine halva tervise tõttu?

Kui põrgulikuks osutub meie eneseteadlikkus ja enesemääratlus - võrdlemine teistega ei lase ennast oma nahas hästi tunda; parimatest parimad käivad närvidele, sest nad oskavad alati kõike ja suudavad kõike; liigne kriitikameel ei lase rahulikus voolus kulgeda ei pereelul ega iseendal;

Mis siis saab? Kes aitaks? Kes aitas Andrest? Või pidi ta enda jõududega hakkama saama? Võta sa nüüd kinni, kuidas täpselt, aga oma jõududega ikka - ise kündis, ise külvas seemne ja ise lõikas. Vahepeal luges elamise kohta juurde. Aga hingetuks võttis ta enda ja oma lähedased. See Andres, kes meie sees elab, tahab sealt tegelikult ära, tahab minema. Aga põrgupõhja ei lase, hoiab kinni nagu puu oma juuri ja pimedus kestab edasi. Mis siis tänapäeval lugematute abipakettide seast valida? Juhtide arenguprogramm? Enesemeisterlikkuse coach´ing? Täiskasvanud nähtamatute laste abigrupp?...

Ainus vastus on see, et ka Vargamäel tõuseb igal hommikul päike. Algab uus päev. Ja Andres saab teha teistsuguseid valikuid. Valida rõõmsama ja vabama olemise. Valida töörõõmu, mitte tööorjuse.  Valida enda, mitte Vargamäe tahtmised.

Comments

Popular posts from this blog

Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...
Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam

Novell. Maalt linna

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu