Skip to main content

Närilised

Midagi minu sees kriibib ja närib. Ma ei tea, mis nimelt, sest see on nii vaikne ja tasane tegevus. Võibolla tahaksin juba puhkusele minna, et teist rütmi kogeda ja nelja seina vahelt välja saada. Mingis mõttes tunnen, et olen kinni jooksnud, töö muutub automaatseks ja suurt indu ei ole. Küllap see nii enne puhkust ongi. Normaalne asjade kulg, mis viitab sellele, et on aeg töömõtted selja taha jätta, kõik see ära unustada ja hakata elama Elu.
Mulle tundub, et see vaikne koputamine minu sees tähendab, et minu sisemisel minal või maailmal on mulle midagi öelda. Või viitab see koputus teisele maailmale, mis nüüd puhkusena mind ootab ja mille ma pean lubama endal vastu võtta sellisena nagu see tuleb. Mida sa mulle öelda tahad?

Kopp-kopp. Kes seal on? See olen mina. Tule sisse, uks on lahti. Võta välisjalatsid ära ja mine tuppa. Pane sohvale pikale, pea padjale. Ma tulen ja sosistan kõrva sisse, mis edasi saab.
Sa tapad mu oma kiirustamisega ära...Lase mul elada...

Ma sattusin hämarasse hubasesse ruumi, kus akna ees olid kardinad ja sisse immitses veidi valgust. Toas märkasin vaid väikest sohvat, kuhu hea meelega pikali viskasin ja siis tuli mu kõrva äärde mu enda hääl, kes ütles viimased laused eelmisest lõigust. Mu hääl oli siiski sügavam ja kõlavam, selgem kui mu tavapärane hääl).

(Automaatkirjutamine 10.juulil)

14. august. Olen puhkuselt tagasi.

Eksistentsiaalsed mõtted keerlevad mu peas ikka. Ma ei suuda tõmmata piiri ega suuda keskenduda 8 tundi järjest arvutiekraani vahtimisele. Loodan, et suudan tööl ikka piisavalt oma panuse anda. Eks aegu on igasuguseid, vahel ei lähe töö, teine kord saab selle tasa teha.

Sellist kriipimist, mis lõpuks võtab koputamise kuju, kuulsin ka puhkuse ajal. Ma ei ole veel aru saanud, mida see tähendab või ennustab. Kas see tähendab, et hing annab märku, et olen kodust kaugele läinud ja seal pole mu koht või just vastupidi - ärka üles, hakka minema, sinu tee kutsub sind.

Praegu tundub mulle, et hing tahab oma aega. Sellist, kus keegi ja miski ei sega, kus on vaikus ja siis saab hing kõneleda just nii palju kui vaja. Ja mina saan küsida, endasse vaadata. Sellist aega on raske võtta, kuna minu peas on katastrofaalne mõtete vool. Ei mingit rahu ega vaikust.

Comments

Popular posts from this blog

Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...
Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam

Novell. Maalt linna

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu