Uus aasta algas tõelise koerailmaga - vihma ladistas näkku ,udu mähkis usu ja maapinda kattev jää takistas igat uut sammu. Oli ka muidugi koeraasta käimas... Katsu sa siis optimistlikult tulevikku vaadata, loota päiksepaistelisele homsele ning astuda parema elu poole. Usk, lootus, armastus. Mitte ühtegi neist kolmest ei olnud Heinot tervitamas, kui ta uue aasta hommikul koduukse avas ja postkastini sammus. Heino vaatas järele ja kuna ta polnud mitu päeva saaki noolimas käinud, siis oli jaht edukas - kirju ja lehti oli kogunenud omajagu. Juhuslikult, sest tellitud posti tal ei käinud.
Heino astus tasakesi, sest libedal ajal ei tohiks eakad prügi ka välja viima minna. Ehk saab elu teisiti korraldada, sest luumurrud ei taha enam selles vanuses hästi paraneda. Ja kõik ju kinnitavad ka sellele vigastusele nagu vastsündinule: ei ole nii, ei saa naa. Vahe on selles, et beebi imelisse näkku vaadates keskendutakse heale, aga eakate puhul on tervisehädad luubi all just vastu pidi. Fakt oli muidugi see, et kodust välja minna ta ei saanud: seedimine jukerdas, vestivahe valutas ning kõht oli aeg-ajalt lahti.
Mõned kaardid kaugetest küladest, tasuta linnaleht, kaupluste reklaamid. Midagi ikka. Natuke meelelahutust. See õnn papil oli, et silmad nägid ümbritsevat veel üsna selgesti, ei jäänud lehed lugemata, telekas vaatamata, aga kirjutada sellegipoolest ei õnnestunud. Käsi kippus trajektoorilt välja minema, nagu ta ise naljatledes tavatses öelda. Ja ega sealt lehest kahjuks enam midagi lugeda polnud: hull möllas Ameerikas, Eesti presidendi kohta ei osanud midagi arvata, kõik muu oli üks kõrilõikamine, peretapp ja muu igapäevane katastroofiline kataklüsm.
Heinol ei olnudki enam lähikonda ega muid helgiheitjaid: naist tal ei olnud, järetulijaid ka mitte. Endassetõmbunud vana mees võiks huvi pakkuda vaid nõrgema närvikavaga sugulastele, kuid neid ei olnud Heinol siin linnas ühtegi. Koduhooldaja käis aeg-ajalt, kuid temaga ei otsinud Heino kontakti. Võiks öelda, et ta oli käega löönud. Elule. Ühel aja hakkas ta aru saama, et ei jõua nagunii sellele mürglile järele ja kõik on justkui olnud. Salapära jäi noorusesse, kui päev ja öö pakkusid avastamisrõõmu, seiklusi ja seltsi oli iga hingetõmbe tarvis. Vastuoluline, et selles vanuses on inimesel nii vähe vaja, aga rõõmu ikka ei jagu.
Mis siis ikka. Heino istus akna all ja vaatas välja. Nii ta päevad möödusid. Aeg-ajalt Vikerraadiost soovikontsert, kuuldemäng siiski pea iga päev kui oli söögijärgne pikutamise aeg. Siis tuli otsa kella kolme paiku külitamise aeg. Järgnes lesimise aeg, väike tee ja õhtueine. Siis videviku pidamine nagu vanadel eestlastel, taas lebamine diivanil teleka ees. Ja kaheksa ajal puges papi voodisse, veidi väsimusest, veidi harjumusest ja kohusetundest.
Riigiraadio talle üldse meeldis. See oli omamoodi kummaline äravalitu tunne, kui ta keeras raadio nupust käima ja kohe pakuti kuulajale meelelahutust, uudiseid, vestlusi, muusikat, luulet, kuuldemängu, arutelusid - just nii nagu päris elus. Nagu võlukast. Ja lohutav oli see, et raadio ei teinud vahet, ei loonud tõkestavat filtrit, et välja sõeluda, kellega suhelda, kes välja jätta. Tavaelus võib juhtuda imekergesti, et uudiseid sulle edasi ei räägita, keegi sulle ei laula, lugusid ei räägi, nalja ei viska. Ole see kes sa oled, aga eakaga võib selline kõrvalejätmine toimuda kergesti olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Nupukas vidin kahe kõrva vahel filtreerib otsustava kiiruse ja osavusega nagu kõik tänapäeva masinad, kas vanake on ikka see hallpea, keda kummardada või siiski mitte. Inimesed usutavasti tahavad eakate vastu head olla, aga vanad jäävad lihtsalt silmapiirist välja. Igaüks suudab meenutada positiivset, julgustavat ja imetlustäratava vanainimese kuvandit - kas oma vanaema, eaka õpetaja, sõbraliku naabrimehe, igikestvas abielus õnnelik vanapaari, intelligentse pensionäri, krapsaka rahvatantsija näol, kellel on juustes halli.... Hästisäilinud vanad inimesed, keda on meie keskel näha-kuulda, keda pole peidetud klaasi taha.
Nendest ikka räägitakse Prillitoosis, kirjutatakse 60+ ajakirjas, aga see on fenomen nagu igasuguse andekuse, õnnestumise puhul, siis saavad saavad eakad tähelepanu. Aga isiklikud lood on siiski puudu. Meedia ja ühiskond ei ole veel nii küpsed, et aruteludeks oleks teemad "Kuidas suhelda eakaga? Kuidas mõista eakat? jms. Tasapisi võib leida artikleid lapsevanemaks olemise rollist, sellest, kuidas selles olukorras stressivabamalt toime tulla. Aga kuidas rääkida oma eaka vanaemaga? Millal on ta valmis suhtlema, mitte ei keskendu oma lemmikseebi lennukale tegevusele? Kuidas suhelda nendega, kes on pidevalt pisarais, apaatsed, endassetõmbunud, eemalehoidvad? Vanadus ei ole atraktiivne ja see ei saa tähelepanu.
Aknast välja vaadates silmitses Heino vahel laste tehtud lumememme. Võiks öelda, et see oli tore asi - kirju salliga, porgandist ninaga, silmad ja suu. Aga see oli ju nähtud ja teada, mehe tuhmid silmad libisesid vormikast linnadaamist enamasti üle. Ta vaatas seda nii nagu vaadatakse tee peal ees olevat koerakakat, selleks et fikseerida põgusalt selle asukoht, sellest üle astuda ja siis unustada.
Taevataat oli sel aastal imeliselt helde, lumesadu ja valget katet jagus ja jagus terve jõuluaja ning püsis ka peale seda. Omal kohal häirimatus talverahus seisis lumememm.
Kui Heino tuppa tuli, pani ta posti peeglikapile ja vaatas oma saapaid. Need olid lumised, pealt ja alt. Lund oli just juurde sadanud. Heino jäi mõttesse. Lumi on vesi, küll ta varsti ära sulab. Tegelikult oli Heino maapoiss. Terve elu oli ta olnud seotud vaikuse ja värskusega. Ning lugu pidanud looduse jõududest: maast, tulest, veest, õhust. Olgu igapäevase mäluga nagu on, aga pikkade varjudega mälestused olid siiski tallel. Heinole tulid meelde loodushetked kodus. Istudes pehmel samblal, hingates kuusemetsa rammusat õhku, naerdes kargele tuulehoole näkku. Võttes emakese maa rüpest lonksu hinnalist vett.
Heino istus taas akna alla ja vaatas seekord lumememme terasemalt. Talle meenusid talved kui igal võimalusel ta koos teiste lastega tormas mäele, et kelgutada ja rõõmustada selle mänguasja üle, mis oli taevast alla kukkunud. Kui toredad ajad need olid, lapsed mängisid õhtuni, pimeduseni, kuid keegi ei tulnud otsima, ei helistatud, ei saadetud sõnumeid. Lapsed olid vabad.
Liugu lasti üksi, kahekesi, rongis, kelgud läksid ümber ja nägu oli külma täis. Siis võeti korra aeg maha, et naeruhoost taastuda ja osad lapsed sõid lund. Isuga kohe, pall nagu saiakukkel käes. Massakaid soojendasid emade-vanaemade kootud mütsid, mustrid peal. Karud, jänesed, rebased, kassid, koerad. Kui palju seltsi oli lastel nende loomakestega. Alati tuli kodusoojus kaasa.
Jah, oli nii, et lapsena tundsid rõõmu hoolimata sellest, et asi oli juba tuttav, tuntud. Ja vanana oli kõik tuttav tarbetu. Ka uus oli tarbetu. Kellaring hakkas täis saama.
Heino virgus sellest mõtterännust. Ta muutus ärksamaks ja silmad selginesid. Suunates silmad õue, hakkas ta vaikselt mõttes lumememmega juttu ajama. Rääkis temaga mõnusalt nagu südamesõbraga. Kiitis tema sooja olemust ja kõneles temaga viisakalt. Edaspidi teretas Heino teda igal hommikul, kuulas koos temaga parimaid laule, jõi koos temaga piparmünditeed ja kahetses, et sõbrake tuppa tulla ei saa. Kabet ei ole ammu mänginud.... Tore oli see, et talle meeldisid samad laulud, samad naljad ajasid itsitama - tõeline ja tänuväärt kaaslane. Memm oskas teda kuulata, tähele panna. Memm küsis üsna palju, sest Heino kippus lauseid pooleli jätma, vahel jäi ka mõte õhku rippuma. Memm oli nooruslikum, energilisem.
Nagu tellimise peale, tegid naabrilapsed järgnevatel päevadel lumememme kõrvale lumetaadi ja kaks väiksemat munukest. Ei hoolinud Heino enam tuisuvihuritest ega vihmasagaratest. Nüüd oli tal palju jutte vesta nii, et ajahammas pures tema päevi suurima mõnu ja lustiga. Heino kõhutas naerda sedamoodi, et diivanipadjad potsatasid vaibale, aga papi isegi ei märganud seda. Ka Nurri mõnules kiiduväärt seltskonnas. Head ajad olid tagasi tulnud.
Sellest ajast peale oli Heino unega nii ja naa. Alguses muutus uni sügavamaks ja magusamaks, aga mida aeg edasi, seda enam tundis Heino südames värelust nagu noorusaegadel, kui tunne pööritas kehas rahutukstegevalt ringi. Aga need olid ju tema enda inimesed, nagu enda pere - ikkagi tegi armastus haigeks. Kas tõesti võib armastus oma pere vastu tekitada samasuguse tungiva ärevuse, mis magadagi ei lase? Kas tõesti on armastuse teed nii imelikud? Ühel hetkel ei ole armastust ollagi, teisel hetkel on armastuse tunne oma pere vastu nii hõlmav, paeluv, et ei saa olla mõtlemata ja tundmata. Heino igatses öösel hommikuvalgust ja esimest pilku oma kaaslastele, kohtumist ja teretamist sooja sõbrakäega. Sest lumememm ja tema pere tundusid nii lähedal olevat, füüsiliselt, et kohtudes tundis Heino kehas soojust ja kätes kihelust, nagu ta tõesti teekski lapsele pai ja puhkaks kätt sõbra õlal. Ometi olid lumememmed ikka akna taga. Ja Heino armastas seda kindlust, et nad on alati seal. Nad vaatavad alati tema poole. Naeratavad. Kuulavad ära kõik tema naljad. Ja see oli tõeline kergendus, sest iga inimese huumorisoon on nii ainulaadne. On tükk tegemist, et endale vääriline vastane leida. Tavaliselt räägitakse inimese teise poole otsimisest - siis mõeldakse endale kaasa leidmist, mehe leidmist, aga ununeb ära see, et oma naljasõbra leidmine, oma teise poole leidmine, kellega koos nalja teha ja nalja mõista - on samuti hingele vajalik.
Heino ei teadnud tegelikult eriti armastusest midagi. Või...Kõik teavad siiski midagi. Emaarmastusest. Emaarmastusest? Heino ema õmbles, mõnikord ka öösiti, kui juhtus vaja minema. Öised vahetused. Heino oli siis kodus õega, vennaga ja isaga. Midagi hullu polnud, aga armastuse hõngu ka ei olnud. Armastus vajab julgust, tingimata. Ja südametarkust. Tingimata.
Ja edasi...maal elades oli tal noorena ka tüdruk, kes jäi Heinole silma juba siis, kui lapsed suvel õues müttasid, keksukaste joonistasid. Ja juba noormehena tahtis Heino seda neiut kohtama kutsuda, aga emis hakkas poegima ja isa tahtis teda kodus hoida, õe-venna valvajaks. Ja siis läksid teed lahku. Sigade süü...Või polnud sead süüdi? Nii see eluring on. Aga Heino julgus sai siis otsa. Armastusest ei teadnud ta niivõrd, kui teadis armastuse kadumisest, lõppemisest.
Tasapisi hakkas Heino tundma, et ta ei ole suures kaotuses, kui naist siin füüsiliselt ei ole (omamoodi kurb on ikka, süda tõmbub sees veidi kokku), aga pisistasa hakkas mõistma, et armastuse helged tiivad on ikka minu üle ja armastus ei haihtu nagu võililleõisikud tuule käes. Ma ei pea kurbust tundma, et ma ei saa teda näha või tundma õppida. Ma juba tunnen teda oma südames. Ja ühel hetkel peab inimene aru saama, et armastus ei ole omamine. Või on see lihtsalt asjade loomulik käik - mida rohkem asju mida omada, seda enam inimene väsib ja seda kiiremini ta mõistab, et asjad on koormaks. Ja ka armastuse kaasa tarimine võib olla üleliigne koorem, püüd ja kohustus kontrollida.
Heino astus tasakesi, sest libedal ajal ei tohiks eakad prügi ka välja viima minna. Ehk saab elu teisiti korraldada, sest luumurrud ei taha enam selles vanuses hästi paraneda. Ja kõik ju kinnitavad ka sellele vigastusele nagu vastsündinule: ei ole nii, ei saa naa. Vahe on selles, et beebi imelisse näkku vaadates keskendutakse heale, aga eakate puhul on tervisehädad luubi all just vastu pidi. Fakt oli muidugi see, et kodust välja minna ta ei saanud: seedimine jukerdas, vestivahe valutas ning kõht oli aeg-ajalt lahti.
Mõned kaardid kaugetest küladest, tasuta linnaleht, kaupluste reklaamid. Midagi ikka. Natuke meelelahutust. See õnn papil oli, et silmad nägid ümbritsevat veel üsna selgesti, ei jäänud lehed lugemata, telekas vaatamata, aga kirjutada sellegipoolest ei õnnestunud. Käsi kippus trajektoorilt välja minema, nagu ta ise naljatledes tavatses öelda. Ja ega sealt lehest kahjuks enam midagi lugeda polnud: hull möllas Ameerikas, Eesti presidendi kohta ei osanud midagi arvata, kõik muu oli üks kõrilõikamine, peretapp ja muu igapäevane katastroofiline kataklüsm.
Heinol ei olnudki enam lähikonda ega muid helgiheitjaid: naist tal ei olnud, järetulijaid ka mitte. Endassetõmbunud vana mees võiks huvi pakkuda vaid nõrgema närvikavaga sugulastele, kuid neid ei olnud Heinol siin linnas ühtegi. Koduhooldaja käis aeg-ajalt, kuid temaga ei otsinud Heino kontakti. Võiks öelda, et ta oli käega löönud. Elule. Ühel aja hakkas ta aru saama, et ei jõua nagunii sellele mürglile järele ja kõik on justkui olnud. Salapära jäi noorusesse, kui päev ja öö pakkusid avastamisrõõmu, seiklusi ja seltsi oli iga hingetõmbe tarvis. Vastuoluline, et selles vanuses on inimesel nii vähe vaja, aga rõõmu ikka ei jagu.
Mis siis ikka. Heino istus akna all ja vaatas välja. Nii ta päevad möödusid. Aeg-ajalt Vikerraadiost soovikontsert, kuuldemäng siiski pea iga päev kui oli söögijärgne pikutamise aeg. Siis tuli otsa kella kolme paiku külitamise aeg. Järgnes lesimise aeg, väike tee ja õhtueine. Siis videviku pidamine nagu vanadel eestlastel, taas lebamine diivanil teleka ees. Ja kaheksa ajal puges papi voodisse, veidi väsimusest, veidi harjumusest ja kohusetundest.
Riigiraadio talle üldse meeldis. See oli omamoodi kummaline äravalitu tunne, kui ta keeras raadio nupust käima ja kohe pakuti kuulajale meelelahutust, uudiseid, vestlusi, muusikat, luulet, kuuldemängu, arutelusid - just nii nagu päris elus. Nagu võlukast. Ja lohutav oli see, et raadio ei teinud vahet, ei loonud tõkestavat filtrit, et välja sõeluda, kellega suhelda, kes välja jätta. Tavaelus võib juhtuda imekergesti, et uudiseid sulle edasi ei räägita, keegi sulle ei laula, lugusid ei räägi, nalja ei viska. Ole see kes sa oled, aga eakaga võib selline kõrvalejätmine toimuda kergesti olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Nupukas vidin kahe kõrva vahel filtreerib otsustava kiiruse ja osavusega nagu kõik tänapäeva masinad, kas vanake on ikka see hallpea, keda kummardada või siiski mitte. Inimesed usutavasti tahavad eakate vastu head olla, aga vanad jäävad lihtsalt silmapiirist välja. Igaüks suudab meenutada positiivset, julgustavat ja imetlustäratava vanainimese kuvandit - kas oma vanaema, eaka õpetaja, sõbraliku naabrimehe, igikestvas abielus õnnelik vanapaari, intelligentse pensionäri, krapsaka rahvatantsija näol, kellel on juustes halli.... Hästisäilinud vanad inimesed, keda on meie keskel näha-kuulda, keda pole peidetud klaasi taha.
Nendest ikka räägitakse Prillitoosis, kirjutatakse 60+ ajakirjas, aga see on fenomen nagu igasuguse andekuse, õnnestumise puhul, siis saavad saavad eakad tähelepanu. Aga isiklikud lood on siiski puudu. Meedia ja ühiskond ei ole veel nii küpsed, et aruteludeks oleks teemad "Kuidas suhelda eakaga? Kuidas mõista eakat? jms. Tasapisi võib leida artikleid lapsevanemaks olemise rollist, sellest, kuidas selles olukorras stressivabamalt toime tulla. Aga kuidas rääkida oma eaka vanaemaga? Millal on ta valmis suhtlema, mitte ei keskendu oma lemmikseebi lennukale tegevusele? Kuidas suhelda nendega, kes on pidevalt pisarais, apaatsed, endassetõmbunud, eemalehoidvad? Vanadus ei ole atraktiivne ja see ei saa tähelepanu.
Aknast välja vaadates silmitses Heino vahel laste tehtud lumememme. Võiks öelda, et see oli tore asi - kirju salliga, porgandist ninaga, silmad ja suu. Aga see oli ju nähtud ja teada, mehe tuhmid silmad libisesid vormikast linnadaamist enamasti üle. Ta vaatas seda nii nagu vaadatakse tee peal ees olevat koerakakat, selleks et fikseerida põgusalt selle asukoht, sellest üle astuda ja siis unustada.
Taevataat oli sel aastal imeliselt helde, lumesadu ja valget katet jagus ja jagus terve jõuluaja ning püsis ka peale seda. Omal kohal häirimatus talverahus seisis lumememm.
Kui Heino tuppa tuli, pani ta posti peeglikapile ja vaatas oma saapaid. Need olid lumised, pealt ja alt. Lund oli just juurde sadanud. Heino jäi mõttesse. Lumi on vesi, küll ta varsti ära sulab. Tegelikult oli Heino maapoiss. Terve elu oli ta olnud seotud vaikuse ja värskusega. Ning lugu pidanud looduse jõududest: maast, tulest, veest, õhust. Olgu igapäevase mäluga nagu on, aga pikkade varjudega mälestused olid siiski tallel. Heinole tulid meelde loodushetked kodus. Istudes pehmel samblal, hingates kuusemetsa rammusat õhku, naerdes kargele tuulehoole näkku. Võttes emakese maa rüpest lonksu hinnalist vett.
Heino istus taas akna alla ja vaatas seekord lumememme terasemalt. Talle meenusid talved kui igal võimalusel ta koos teiste lastega tormas mäele, et kelgutada ja rõõmustada selle mänguasja üle, mis oli taevast alla kukkunud. Kui toredad ajad need olid, lapsed mängisid õhtuni, pimeduseni, kuid keegi ei tulnud otsima, ei helistatud, ei saadetud sõnumeid. Lapsed olid vabad.
Liugu lasti üksi, kahekesi, rongis, kelgud läksid ümber ja nägu oli külma täis. Siis võeti korra aeg maha, et naeruhoost taastuda ja osad lapsed sõid lund. Isuga kohe, pall nagu saiakukkel käes. Massakaid soojendasid emade-vanaemade kootud mütsid, mustrid peal. Karud, jänesed, rebased, kassid, koerad. Kui palju seltsi oli lastel nende loomakestega. Alati tuli kodusoojus kaasa.
Jah, oli nii, et lapsena tundsid rõõmu hoolimata sellest, et asi oli juba tuttav, tuntud. Ja vanana oli kõik tuttav tarbetu. Ka uus oli tarbetu. Kellaring hakkas täis saama.
Heino virgus sellest mõtterännust. Ta muutus ärksamaks ja silmad selginesid. Suunates silmad õue, hakkas ta vaikselt mõttes lumememmega juttu ajama. Rääkis temaga mõnusalt nagu südamesõbraga. Kiitis tema sooja olemust ja kõneles temaga viisakalt. Edaspidi teretas Heino teda igal hommikul, kuulas koos temaga parimaid laule, jõi koos temaga piparmünditeed ja kahetses, et sõbrake tuppa tulla ei saa. Kabet ei ole ammu mänginud.... Tore oli see, et talle meeldisid samad laulud, samad naljad ajasid itsitama - tõeline ja tänuväärt kaaslane. Memm oskas teda kuulata, tähele panna. Memm küsis üsna palju, sest Heino kippus lauseid pooleli jätma, vahel jäi ka mõte õhku rippuma. Memm oli nooruslikum, energilisem.
Nagu tellimise peale, tegid naabrilapsed järgnevatel päevadel lumememme kõrvale lumetaadi ja kaks väiksemat munukest. Ei hoolinud Heino enam tuisuvihuritest ega vihmasagaratest. Nüüd oli tal palju jutte vesta nii, et ajahammas pures tema päevi suurima mõnu ja lustiga. Heino kõhutas naerda sedamoodi, et diivanipadjad potsatasid vaibale, aga papi isegi ei märganud seda. Ka Nurri mõnules kiiduväärt seltskonnas. Head ajad olid tagasi tulnud.
Sellest ajast peale oli Heino unega nii ja naa. Alguses muutus uni sügavamaks ja magusamaks, aga mida aeg edasi, seda enam tundis Heino südames värelust nagu noorusaegadel, kui tunne pööritas kehas rahutukstegevalt ringi. Aga need olid ju tema enda inimesed, nagu enda pere - ikkagi tegi armastus haigeks. Kas tõesti võib armastus oma pere vastu tekitada samasuguse tungiva ärevuse, mis magadagi ei lase? Kas tõesti on armastuse teed nii imelikud? Ühel hetkel ei ole armastust ollagi, teisel hetkel on armastuse tunne oma pere vastu nii hõlmav, paeluv, et ei saa olla mõtlemata ja tundmata. Heino igatses öösel hommikuvalgust ja esimest pilku oma kaaslastele, kohtumist ja teretamist sooja sõbrakäega. Sest lumememm ja tema pere tundusid nii lähedal olevat, füüsiliselt, et kohtudes tundis Heino kehas soojust ja kätes kihelust, nagu ta tõesti teekski lapsele pai ja puhkaks kätt sõbra õlal. Ometi olid lumememmed ikka akna taga. Ja Heino armastas seda kindlust, et nad on alati seal. Nad vaatavad alati tema poole. Naeratavad. Kuulavad ära kõik tema naljad. Ja see oli tõeline kergendus, sest iga inimese huumorisoon on nii ainulaadne. On tükk tegemist, et endale vääriline vastane leida. Tavaliselt räägitakse inimese teise poole otsimisest - siis mõeldakse endale kaasa leidmist, mehe leidmist, aga ununeb ära see, et oma naljasõbra leidmine, oma teise poole leidmine, kellega koos nalja teha ja nalja mõista - on samuti hingele vajalik.
Heino ei teadnud tegelikult eriti armastusest midagi. Või...Kõik teavad siiski midagi. Emaarmastusest. Emaarmastusest? Heino ema õmbles, mõnikord ka öösiti, kui juhtus vaja minema. Öised vahetused. Heino oli siis kodus õega, vennaga ja isaga. Midagi hullu polnud, aga armastuse hõngu ka ei olnud. Armastus vajab julgust, tingimata. Ja südametarkust. Tingimata.
Ja edasi...maal elades oli tal noorena ka tüdruk, kes jäi Heinole silma juba siis, kui lapsed suvel õues müttasid, keksukaste joonistasid. Ja juba noormehena tahtis Heino seda neiut kohtama kutsuda, aga emis hakkas poegima ja isa tahtis teda kodus hoida, õe-venna valvajaks. Ja siis läksid teed lahku. Sigade süü...Või polnud sead süüdi? Nii see eluring on. Aga Heino julgus sai siis otsa. Armastusest ei teadnud ta niivõrd, kui teadis armastuse kadumisest, lõppemisest.
Tasapisi hakkas Heino tundma, et ta ei ole suures kaotuses, kui naist siin füüsiliselt ei ole (omamoodi kurb on ikka, süda tõmbub sees veidi kokku), aga pisistasa hakkas mõistma, et armastuse helged tiivad on ikka minu üle ja armastus ei haihtu nagu võililleõisikud tuule käes. Ma ei pea kurbust tundma, et ma ei saa teda näha või tundma õppida. Ma juba tunnen teda oma südames. Ja ühel hetkel peab inimene aru saama, et armastus ei ole omamine. Või on see lihtsalt asjade loomulik käik - mida rohkem asju mida omada, seda enam inimene väsib ja seda kiiremini ta mõistab, et asjad on koormaks. Ja ka armastuse kaasa tarimine võib olla üleliigne koorem, püüd ja kohustus kontrollida.
Comments