On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall (Karupoeg Puhh).
See on viimane rida ühest luuletusest, mille mõte on tänulikkus. Et inimestel on nii palju, mille eest tänulik olla.
See, mis on alati olemas, kipub muutuma igavaks ja on tunne, et selles ei ole enam midagi, mis hinge rõõmustaks ja toidaks. Et iga päev ei taha ju mannavahtu süüa...
Turvalisus hakkab ühel hetkel tüütama ja turvalisuse püüe ei saa olla eesmärk omaette. See lihtsalt ei toimi.
Seega on püsivatel asjadel, suhetel, olukordadel kaks poolt - nende eest võib olla tänulik või vastupidi neist ära pöörduda just selle pideva olemasolu tõttu.
Nagu ikka, parim on valida kuldne kesktee ja teha nii, nagu süda sellel hetkel tahab.
Tihtipeale jääb kannatajaks see truu ja püsiv inimene meie kõrval. On ju hoopis lihtsam end paitada mõttega, et minu jaoks leidub kindlasti midagi/kedagi veel paremat...
Tänulikkust kipub meie sees olema liiga vähe.
Et mitte kallitele inimestele liiga teha, tuleb olla realist ja see suhe nö vabaks lasta. Vabastada oma partner ja suhe liigsetest ootustest. Vabaneda liigsest sõltuvusest ja siis on suhe lõppkokkuvõttes vähem koorvamam. Ning siis ei jää see suhe nii kergesti kitsaks, kui ei punnita ega pinguta kogu aeg ainult selle suhte pärast. Ühelt inimeselt ei saa kõike oodata ega välja pigistada. See on tarbimiskultuuri mõju - isegi inimesi ja suhteid kiputakse tarbima ja enda vajadused ülemaks seadma. Käib pidev kaalumine ja kauplemine - mida ma sellest saan; kas see on piisavalt uus, huvitav ja atraktiivne?
Kriitikajumal leiab kergesti endale jüngreid..
Et ennast mitte ära kaotada, tuleks peatuda ja mõelda püsiväärtuste peale - mis siis ikkagi on elus tähtis? Ja jääda selle juurde. Oma uudsusevajadusega mitte minna esimese hooga kalliskivide (esimene kategooria) kallale. Probleemidest ei tasu samuti suurt numbrit teha, kui see ei kuulu esimesse kategooriasse (lähedased inimesed, töö olemasolu, kodu jm).
Ja mitte piinata end mõtetega veel parem, veel targem, veel salapärasem jne.. Võlusõna on PIISAVALT. Mõtle, et on piisavalt hea... Hakkad varsti tajuma, et on hoopis väga hea..
See ei tähenda, et peab leppima keskpärasega või oma vajadused alla suruma. Täisväärtuslikus elus on siirad ja puhtad emotsioonid ja aeg-ajalt tunne, et veri keeb (heas mõttes).
See on viimane rida ühest luuletusest, mille mõte on tänulikkus. Et inimestel on nii palju, mille eest tänulik olla.
See, mis on alati olemas, kipub muutuma igavaks ja on tunne, et selles ei ole enam midagi, mis hinge rõõmustaks ja toidaks. Et iga päev ei taha ju mannavahtu süüa...
Turvalisus hakkab ühel hetkel tüütama ja turvalisuse püüe ei saa olla eesmärk omaette. See lihtsalt ei toimi.
Seega on püsivatel asjadel, suhetel, olukordadel kaks poolt - nende eest võib olla tänulik või vastupidi neist ära pöörduda just selle pideva olemasolu tõttu.
Nagu ikka, parim on valida kuldne kesktee ja teha nii, nagu süda sellel hetkel tahab.
Tihtipeale jääb kannatajaks see truu ja püsiv inimene meie kõrval. On ju hoopis lihtsam end paitada mõttega, et minu jaoks leidub kindlasti midagi/kedagi veel paremat...
Tänulikkust kipub meie sees olema liiga vähe.
Et mitte kallitele inimestele liiga teha, tuleb olla realist ja see suhe nö vabaks lasta. Vabastada oma partner ja suhe liigsetest ootustest. Vabaneda liigsest sõltuvusest ja siis on suhe lõppkokkuvõttes vähem koorvamam. Ning siis ei jää see suhe nii kergesti kitsaks, kui ei punnita ega pinguta kogu aeg ainult selle suhte pärast. Ühelt inimeselt ei saa kõike oodata ega välja pigistada. See on tarbimiskultuuri mõju - isegi inimesi ja suhteid kiputakse tarbima ja enda vajadused ülemaks seadma. Käib pidev kaalumine ja kauplemine - mida ma sellest saan; kas see on piisavalt uus, huvitav ja atraktiivne?
Kriitikajumal leiab kergesti endale jüngreid..
Et ennast mitte ära kaotada, tuleks peatuda ja mõelda püsiväärtuste peale - mis siis ikkagi on elus tähtis? Ja jääda selle juurde. Oma uudsusevajadusega mitte minna esimese hooga kalliskivide (esimene kategooria) kallale. Probleemidest ei tasu samuti suurt numbrit teha, kui see ei kuulu esimesse kategooriasse (lähedased inimesed, töö olemasolu, kodu jm).
Ja mitte piinata end mõtetega veel parem, veel targem, veel salapärasem jne.. Võlusõna on PIISAVALT. Mõtle, et on piisavalt hea... Hakkad varsti tajuma, et on hoopis väga hea..
See ei tähenda, et peab leppima keskpärasega või oma vajadused alla suruma. Täisväärtuslikus elus on siirad ja puhtad emotsioonid ja aeg-ajalt tunne, et veri keeb (heas mõttes).
Comments