Taas võin tunda rõõmu, et sain ühel lool sabast kinni. Kuigi jah, seda tuleb endale sisestada mitmeid kordi, et olen rõõmus, sest tegelikult ei ole ma rõõmus, kui akna taga rullib ennast üle meie maailma uduhall kangas, toppides justkui kinni iga piiluaugu, kust midagi valget ja ilusat näha võiks. Kui on selline raske ilm...Siis lause Olen rõõmus...pole justkui õige, sest rõõmu leian oma hingest mõne aja pärast, aga väliselt ei ole midagi näha. Kas sinagi sõltud ilmast! Vahel ikka...palju õnne! Tahad vabatahtlikult oma tusatuju peita halli ja musta ja nukra ilmakaardi taha? Tahad olla nagu veohobune, keda tarib see väline miski? Tahad arglikult peituda vabanduste taha? Nagu me kõik, aga siiski tahame kõik samamoodi sellelt karussellilt maha astuda.
Tahame lausuda oma sõnu, mis on omapäised ja luua oma jõul midagi nähtavat või hinnatavat? Just hinnatavat - sest ainult sellest piisab, midagi tajutavat luues ei märka me seda sageli ise ja teised tõenäoliselt ka mitte. Kui lubaks endal luua nii, et piisab ka (vaevu)tajutavast? Piisab sõnast, fraasist või lihtlausest...No ei, mis sa nüüd...See peab olema trendikas, kaasaaegne, haarav, turundusväärtusega. See ei pea olema sina ise, see peab olema laigitav.
Aga millisest sõnast piisab? Üksainus sõna võib samuti olla piisavalt soe, köitev, täitev ja helisev. Kui laps õpib alles kõnelema ja sõnad ilmuvadki ühekaupa, siis sellest piisab. Kalli inimese üks sõna kaalub üles hetke vaikuse. "Tere" on sillaks kahe inimese suhtlemisele. Üks sõna sõnastikus on väga mõjuv ja lausa geograafilise haardega - vaatad peale ja haarad pilguga, kui pikalt on seda sõna seletatud, milliseid erinevaid vormistusi on sõna seletamiseks kasutatud (kaldkirjas, tumedas kirjas), milliseid näiteid on toodud sõna selgitamiseks. Ja see kõik on vaid ühe sõna pärast.
Mida ma tahan sellega öelda? Kahjuks on lause Vähem on rohkem juba nii trafaretne, et see ei mõju tähenduslikuna. Tahan öelda seda, et kui me enam ei ootaks, et laps peab meile rääkima pikalt oma päevast, mees samuti ja kui me ei ootaks endalt, et paberile peab saama vaid kirjanduslikult kõrgeväärtuslik sõnade müriaad, siis sisemine laps lööb rõõmu pärast käsi kokku - enam ei ole vaja tal oma pead ja hinnalist hingeaega kulutada kellegi teise ega iseenda joonele panemisele.
Mina saan olla rohkem mina ise.
Comments