Skip to main content
Taas võin tunda rõõmu, et sain ühel lool sabast kinni. Kuigi jah, seda tuleb endale sisestada mitmeid kordi, et olen rõõmus, sest tegelikult ei ole ma rõõmus, kui akna taga rullib ennast üle meie maailma uduhall kangas, toppides justkui kinni iga piiluaugu, kust midagi valget ja ilusat näha võiks. Kui on selline raske ilm...Siis lause Olen rõõmus...pole justkui õige, sest rõõmu leian oma hingest mõne aja pärast, aga väliselt ei ole midagi näha. Kas sinagi sõltud ilmast! Vahel ikka...palju õnne! Tahad vabatahtlikult oma tusatuju peita halli ja musta ja nukra ilmakaardi taha? Tahad olla nagu veohobune, keda tarib see väline miski? Tahad arglikult peituda vabanduste taha? Nagu me kõik, aga siiski tahame kõik samamoodi sellelt karussellilt maha astuda. 

Tahame lausuda oma sõnu, mis on omapäised ja luua oma jõul midagi nähtavat või hinnatavat? Just hinnatavat - sest ainult sellest piisab, midagi tajutavat luues ei märka me seda sageli ise ja teised tõenäoliselt ka mitte. Kui lubaks endal luua nii, et piisab ka (vaevu)tajutavast? Piisab sõnast, fraasist või lihtlausest...No ei, mis sa nüüd...See peab olema trendikas, kaasaaegne, haarav, turundusväärtusega. See ei pea olema sina ise, see peab olema laigitav. 

 Aga millisest sõnast piisab? Üksainus sõna võib samuti olla piisavalt soe, köitev, täitev ja helisev. Kui laps õpib alles kõnelema ja sõnad ilmuvadki ühekaupa, siis sellest piisab. Kalli inimese üks sõna kaalub üles hetke vaikuse. "Tere" on sillaks kahe inimese suhtlemisele. Üks sõna sõnastikus on väga mõjuv ja lausa geograafilise haardega - vaatad peale ja haarad pilguga, kui pikalt on seda sõna seletatud, milliseid erinevaid vormistusi on sõna seletamiseks kasutatud (kaldkirjas, tumedas kirjas), milliseid näiteid on toodud sõna selgitamiseks. Ja see kõik on vaid ühe sõna pärast. 

Mida ma tahan sellega öelda? Kahjuks on lause Vähem on rohkem juba nii trafaretne, et see ei mõju tähenduslikuna. Tahan öelda seda, et kui me enam ei ootaks, et laps peab meile rääkima pikalt oma päevast, mees samuti ja kui me ei ootaks endalt, et paberile peab saama vaid kirjanduslikult kõrgeväärtuslik sõnade müriaad, siis sisemine laps lööb rõõmu pärast käsi kokku - enam ei ole vaja tal oma pead ja hinnalist hingeaega kulutada kellegi teise ega iseenda joonele panemisele. 

Mina saan olla rohkem mina ise.

Comments

Popular posts from this blog

Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...
Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam

Novell. Maalt linna

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu