Sidrunikollane kuld

Aegamisi hakkasin ma sind üha vähem otsima - oma mõtetest ja tajudest, oma telefonist, oma ümbrusest sinu sarnaseid  inimesi. Ma ei otsinud enam sealt, kus sind ei ole.  Meie kohtumised ei toimu nii. Plärisev äratuskell jäi vaikseks ning ma hakkasin tasapisi täie kopsuga hingama. Ma ei tahtnud enam lõõtsuva tuulena lennata su elust läbi, et märgata midagi, millest kinni hoida. Ma ei tahtnud enam su perepilti luubi all vaadata. See oli ja on ja jääb hoolimata, kui palju ma seda silmitsen.
Mõtlesin, kas nüüd pean järgmisel hetkel tunnistama, et kõik oli illusioon. Et see vaikus just seda tähendabki. Olen sellist "äratundmisrõõmu" ennegi kogenud ja mäletan, et ühes hetkest ei saanud enam seda jahedust eirata. Tunnete kevad oli möödas. Ja suve ei tulnud.

Praegu veel olen ma elus ja ärkvel. Kuld hiilgab. Küll vähem, aga ehk seetõttu, et ma ei oota kogu aeg, et ta ometi säraks. Tema olemus on kiirata siis, kui valgus peale paistab. Ja kui ei tekita oma lootustega pinget, siis võib helk olla alati uus, ka sidrunkollane.
Ometi ma tean, et sa oled olemas. Tean, et sinu pärast vaatan öösel lakke ja selle põhjust ma enam ei otsi. Tean, et sinu pärast lähen ma sooja jooksva vee alla ja mu nahk tunneb puhtuse pehmust. Sinu pärast harutan ma lahti illusioonide võrguniite.

Nüüd, kuu aega hiljem,  saan ma aru, et see oli elulaine mõõnamise aeg. See, mis kunagi oli, tahtis vabaks saada ja uinuma minna. Keha teadis seda, vaikus oli olemas, aga siis ma selle tähendust veel ei mõistnud.