Skip to main content

Selline kingsepp siis

"Tere! Kas te kotte ka parandate?
Ikka parandame. Vaevalt, et meil sellist kollast nahka on. Peame fashiondesign´i tegema..."

Lõbus kingsepp, kes julgeb olla hetkes.
Ja tasapisi hakkasid mu suunurgad üles tõusma, keelepaelad läksid valla... See noor mees kohe oskab. Mida? Naistega suhelda. Olen ennegi selle kingsepa juures käinud, teine kolleeg (ehk isa?) on samuti sümpaatne. Ma ei osanud selle julge pilgu alla olla nii, et silmad ei hakkaks kassikullana särama. Lihtsalt on hea tunne, kui komplimente tehakse ja märgatakse naise võlusid. Ma olin päevake enne mõelnud, et pole tükk aega sellist rõõmu tunda saanud, et keegi võõras kingib oma lahke pilgu ja sõna minu naiselikkusele. Olge te tänatud, kes te maailmas naisi oma tähelepanuga paitate, vaid nii õpime oma ilu vastu võtma. Ilusat emadepäeva!

Comments

Avantyyr said…
Väga vahva - kaks aastaon lennates mööda läinud ja taas on emadepäv. Ning mina olen taas üksi kodus, pere on maal. Mis ma saan öelda, see on emadepäevakingitus, et saan olla omas rütmis, oma mõtete ja soovidega. Mulle tuli see kahe aasta tagune lugu meelde, kui ajalugu justkui kordus - käisin ka täna seal, kus see kingsepa lugu juhtus. Oli küll varavõitu, aga muidu oleksin ehk sedakingseppa näinud, või vähemalt seda kohta, kui teda mitte. Lihtsalt tore lugu, mida meenutada. Oli võiamlus olla omapäi ja hõljuda maailmas enda pärast, püüdes justkui õhust seda minu parimat, tajudes seda, mis muu sagina ja igapäevase tormi ja tungi taha ära kaob. Paha lugu, kui selliseid hetki oskan nautida vaid siis kui olen tõesti üksi ja mul on selleks kõik võimalused justkui pidusöök ette kantud. Aga igapäevaselt?
8:00 AM
Avantyyr said…
Väga vahva - kaks aastaon lennates mööda läinud ja taas on emadepäv. Ning mina olen taas üksi kodus, pere on maal. Mis ma saan öelda, see on emadepäevakingitus, et saan olla omas rütmis, oma mõtete ja soovidega. Mulle tuli see kahe aasta tagune lugu meelde, kui ajalugu justkui kordus - käisin ka täna seal, kus see kingsepa lugu juhtus. Oli küll varavõitu, aga muidu oleksin ehk sedakingseppa näinud, või vähemalt seda kohta, kui teda mitte. Lihtsalt tore lugu, mida meenutada. Oli võiamlus olla omapäi ja hõljuda maailmas enda pärast, püüdes justkui õhust seda minu parimat, tajudes seda, mis muu sagina ja igapäevase tormi ja tungi taha ära kaob. Paha lugu, kui selliseid hetki oskan nautida vaid siis kui olen tõesti üksi ja mul on selleks kõik võimalused justkui pidusöök ette kantud. Aga igapäevaselt?
8:01 AM
Post a Comment

Popular posts from this blog

Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...
Post a Comment
Read more
Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam
Post a Comment
Read more

Novell. Maalt linna

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu
Post a Comment
Read more