Täna tuli meile elektrik, kelle tuleku kohta ma elukaaslasele eriti midagi selgitada ei osanud. Ta ei tutvustanud end. Ütles küll, et hakkab voolumõõtjat vahetama ja lisas ka mõned kommentaarid, millest mulle piisas. Aga elukaaslane ütles, et kuidas sa lased nö võõra inimese sisse, lööb sulle haamriga pähe. Tallinn..
See on minu siseelu peegeldus. Kes tahab sisse tulla? Kas löön liiga lihtsasti ukse valla? Inimene peab end tutvustama, seda ka emotsionaalses mõttes. Aga enamasti ei oska inimesed öelda sulle seda, mida sa kuulda tahaksid. Ja õigete vastuste saamiseks tuleb ise küsida. Nii oleksin teada saanud elektriku nime. Nii saan teada ka teiste teeliste kohta. Lihtsalt ei tohi liiga kiiresti oma nõusolekut anda, peab oma hingega ja aruga enne nõu pidama. Otsused peab südamega tegema.
Ja ma vist kardan seda küsimist, mis võib viia konflikti. Oma nõudmised võivad viivad sinna, et teine ei taha nendele nõudmistele vastata ja loobub. Läheb oma teed. Või siis ei vasta üldse...
Ma muudkui kompan ja tajun ja mõtlen ja tunnetan. Aga mis on see põhiküsimus? Või ei ole ühte keskset teemat? Kas ma usaldan? Kas sellest piisab? Kas ma usaldan ennast?
Aga otsused?
Praegu ma lihtsalt kardan ja mul on hirm. Mis on iseenesest loomulik, sest olen tundmatul teel ja enese avamine, kellegi vastu võtmine on võrreldav kõndimisega õhukesel jääl. Ja ma hindan end, et ma eksin siin.
Teadmiseks, et ma küll kõnnin teie seas, aga mind ei ole siin. Ma ise ka ei tea, kus mu hing praegu rändab, aga ma pean endale aega andma see kõik läbi elada.
Ma ei tee otsust edasi liikuda enne, kui see aeg mööda saab. Kui hakkan nägema vikerkaare värve ja nende peegeldusi enda silmades.
See on minu siseelu peegeldus. Kes tahab sisse tulla? Kas löön liiga lihtsasti ukse valla? Inimene peab end tutvustama, seda ka emotsionaalses mõttes. Aga enamasti ei oska inimesed öelda sulle seda, mida sa kuulda tahaksid. Ja õigete vastuste saamiseks tuleb ise küsida. Nii oleksin teada saanud elektriku nime. Nii saan teada ka teiste teeliste kohta. Lihtsalt ei tohi liiga kiiresti oma nõusolekut anda, peab oma hingega ja aruga enne nõu pidama. Otsused peab südamega tegema.
Ja ma vist kardan seda küsimist, mis võib viia konflikti. Oma nõudmised võivad viivad sinna, et teine ei taha nendele nõudmistele vastata ja loobub. Läheb oma teed. Või siis ei vasta üldse...
Ma muudkui kompan ja tajun ja mõtlen ja tunnetan. Aga mis on see põhiküsimus? Või ei ole ühte keskset teemat? Kas ma usaldan? Kas sellest piisab? Kas ma usaldan ennast?
Aga otsused?
Praegu ma lihtsalt kardan ja mul on hirm. Mis on iseenesest loomulik, sest olen tundmatul teel ja enese avamine, kellegi vastu võtmine on võrreldav kõndimisega õhukesel jääl. Ja ma hindan end, et ma eksin siin.
Teadmiseks, et ma küll kõnnin teie seas, aga mind ei ole siin. Ma ise ka ei tea, kus mu hing praegu rändab, aga ma pean endale aega andma see kõik läbi elada.
Ma ei tee otsust edasi liikuda enne, kui see aeg mööda saab. Kui hakkan nägema vikerkaare värve ja nende peegeldusi enda silmades.
Comments