Novell. Kübaratrikk

Joosep töötas ettekandjana romantilises Kübarakohvikus. Nimelt olid kübarad söögikoha stiili keskne element – seintel olid maalid peakatetest ja nende kandjatest, letil ilutses rikkalike kunstlilledega kaunistatud naiste kübar. Siiski oli kõik maitsekuse piires ja stiiliga ei keeratud üle võlli. Seda elementi näidati kui elegantsi ja salapära võtit. Inimene riietub väljapeetumatumalt, et sobituda kübaraga, ning samuti on selle peakatte all justkui midagi peidus. Juuksed muidugi ka, aga justkui saab sel hetkel, kui meesterahvas kergitab kaabut tervituseks, midagi nähtamatut nähtavaks.

Muidugi võib ajalooliselt eristada mõisteid – kübar on naiste, kaabu meeste vormi hoidev peakate. Kuid siiski ei ole vaja mõistetesse kinni jääda. Ka eesti rahvuseeposes Kalevipoeg on kübar mehe peakate. Küüntest kübar andis talle sarvikuga jõukatsumisel eelise ning aitas koju jõuda. Selline võlukaabu. Või kauboikaabud – samuti meeste peakate. Eesti rahvarõivaste kohta on teada, et alates 17. sajandist oli kaapkübar meeste pidulik peakate. 

Eliise astus juhuslikult sisse vanalinna sisehoovi, sest väravaavast paistis armas, hubane pelgupaik. Seintel tantsisid luuderohuväädid, ukse kõrval sosistasid hortensiad teineteisele  oma lopsakaid saladusi. Samuti nägi ta kutsuvalt kohviku silti – kübarakohvik, päris põnev. Sisehoovi ühes seinas oli avatud uks kohviku siseruumidesse, kuid Elise sinna ei kiirustanud. Nõuab julgust, et jääda seisma ja võtta aega, et enda jaoks parim valik teha, sageli kipume kiirustama, et mitte teistele jalgu jääda, võttes midagi enam-vähem sobivat. Aga kohvikus me teame nagu alateadlikult, et veedame seal pikemalt aega ja siis lihtsalt ei saa istuda kohas, mis tegelikult ei meeldi. Ja Elise oli endale aasta alguses tõotanud, et hakkab rohkem aega võtma, et teha otsuseid, mis on tema endaga kooskõlas parimal moel, mitte ei lange harjumuspäraste valikute ohvriks. 

Elu oli liikunud tasapisi tasakaalust välja. Ega inimene seda ise alati ei märkagi, kui on mingi elumuutus, mis nagunii tähelepanu nõuab. Ja siis, kui käitume teisiti, ei tunnista me seda endale, tähelepanu läheb sellele, et uues olukorras tuleb ju hakkama saada, kohaneda. Aga emotsioonid peidame sageli sügavale nagu rõivakirstu põhja villase siiliku voltide alla. Seal võib juhtuda nii, et riidekoi hakkab meie hinnalist aaret hävitama.

Ühel ööl nähtud unenägu sööbis Elise mällu ja julgustas astuma samme enda pärismina avastamise ja elutempo aeglustamise suunas.

Elise seisis hämaras esikus vana ja ilusa puust ukse taga. Ta ei märganud seda ust päriselt, kas hämaruse tõttu või seepärast, et ta tundis end mõtlikuna, pilk maas. Ta ei teadnud sel hetkel, kus ta on, või miks ta seal on. Ja siis ta taipas, et ta läheb külla kooliaegsele õpetajale, kes elas vanalinna kaitsvate seinte vahel. Aga miks ma talle külla lähen? Mul ei ole ühtegi vanalinnas elavat kooliaegset õpetajat... Olgu, see on sümboolne reis targa juurde mingit mulle vajalikku sõnumit tooma...Kust see mõte talle pähe hüppas, arusaamatu, aga tundus nii õige ja selgitav..Kummaline.

Elise koputas, astus tuppa sisse, kui oli kuulnud vastukajavaid sõnu. Ta astus vargsi edasi, toa keskel oli diivan, millel seljatugi tema poole. Ta teretas ja sohvalt tuli vaikse häälega vastus. Elise astus lähemale, kuid jäi seisma enne diivanini jõudmist. Vaikus püsis, aga Elise teadis, et varsti õpetaja räägib edasi. Pinevat hääletust lõikas ainult üks lause: Sa tapad mu oma kiirustamisega ära.

Elise kohkus iga oma keharakuga, midagi sellist ta küll ei oodanud. Ja ehmatas ta selle tõe pärast, mis lajatas otse näkku. Elise seisis veel viivu, kogus end, hingas sügavamalt paar korda sisse ja astus siis tagasi. Ta keeras end ringi ja kõndis ukseni. Kas peaks tänama? Mille eest? Või ei tohiks ma ära minna? On ta tõesti seal diivanil suremas? Kes ta üldse on? Siin ei ole kedagi, kes teda aitaks, pime kamber vibreeris tühjusest ja üksindusest. Telefoni pole siin vist  kunagi olnud. Aga keda peaks aitama? Surevat õpetajat? Elise mõtles, et ei saa praegu kedagi aidata, ta ise vajab tuge ja tuhast ülestõusmist. Ta läks uksest välja, uks jäi veidi praokile, ta ei saanud seda kinni.

Just sellises seisus Elise kohvikusse astuski. Ta poleks ennast üldse käima saanud, aga sõbranna utsitas ja innustas. Elise ei tahtnud midagi ega kuhugi, aga sõbranna käis peale, selline energiline nagu ta on, mine ikka mõneks päevaks linna, tuuluta ennast, vaata ringi, kogu muljeid ja unusta enda mõtted mõneks ajaks ära. Kerge öelda...

Elise oli kohvisõber. Ta istus laua taha, lasi pilgul ringi käia. Kohviku ukse külge oli kinnitatud silt, millel ilutses pilt kohvitassist, mis oli tegelikult ümberpööratud kübar. Ah nii, täitsa leidlik, mõtles Elise. Ja siis ta märkas, et teisel toolil tema laua taga oli hele meestekübar. Selline suvine, üsna argipäevane, kangas imiteeris punutist, kübarale oli kinnitatud tumehall ilupael. Kelle oma see on? Teistele toolidele vaadates märkas Elise veel ühe laua taga naiste ja meeste kübarat. Võibolla on see osa kohviku stilistikast? Dekoratsioonid? Või on kübarad mõeldud kohviku külastajatele siinviibimise ajaks? Tänapäeval on ju moes, et kasutajad ise loovad keskkonna, annavad sellele tootele või teenusele isikupärase näo ja sisu. Nagu Facebook – see tekib ju kasutajate postitustest ja on iga päev uus. Vaat kus hea äriidee!

Nagu kutsumise peale, astus lähemale ettekandja.

Tere! Miks siin kohvikus toolidel kaabud on? Kas külalised võivad neid kanda?
Tere! Jaa, muidugi! Need on siin ilu pärast ja ka kasu pärast.

Kahju küll, mulle ei sobi ükski müts, kübarast rääkimata. Ega ma selle pärast lahkuma pea?
Ei, ei! Kohviku omanik on üks kunstnik, kellele meeldib kaabude sümboolika. Alguses kandsid ka ettekandjaid kübaraid, aga sellest mõttest tuli kiiresti loobuda, sest peakatted on selles töös ääretult ebapraktilised. Muidugi võib see omaniku kübaraarmastus olla lihtsalt nostalgia. Ta on rääkinud oma vanavanaisast, kes kodust välja minnes pidupäevadel pani ikka musta kõva kaabu pähe. Selline foto on kohviku seinal täitsa olemas. Samuti on seal aastast 1925 Marlene Dietrichi portree koopia, kus ta kannab sügavalt pähe tõmmatud pottkübarat, mille kandmine eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. 

Vahva! Selline ajarännak aegade hämarusse mulle meeldib. Huvitav, et kunstnikud on muidu barreti usku. 

Isiklikel mõjudel on suurem roll kui kultuurikihil, kui inimene tahab vaba olla. Veel - kui meil on majas väikesed kontserdid, siis enamasti on esinejatel kübar peas.

Stiilne, arvas Elise. Armas koht teil!

Mida te juua soovite? küsis ettekandja sissejuhatava jutu lõpetuseks.

Ma võtan ühe latte, ilma suhkruta. See on kõik. Aitäh! naeratas Elise ettekandjale. Ta piilus rinnasildilt noormehe nime: Joosep.

Kohe toon! Astus Joosep kohviku siseruumide poole.

Ilus mees, mõtles Elise. Miks ma ei peaks nii mõtlema? On ju. Maailmas on muidugi palju sümpaatseid mehi, aga nagu ma endale lubasin, olen enda vastu aus ja püüan ennast ära tunda. Niisiis ütlen välja – see on ilus mees.

Palun! Ulatas ettekandja kohvi Elisele. Alustassile oli sattunud väike hortensia õitekobar. Ootamatu ilu. 

Ohoo, sellist teenindust ei ole ma varem näinud! Ilus! Avaldas Elise julgelt arvamust.

Palun-palun! Võlukübarast võib ju kõike välja tulla, naeratas ettekandja ja astus eemale.

Armas, mõtles Elise. Siia võiks tagasi tulla, õigemini siit ära ei lähekski.

Elise segas piimavahu espresso hulka ja vaatas mõtlikult vahulaineid. Ja vaatas kohvikus ringi, peale tema ei olnud siin kedagi. Ka ettekandja oli kuhugi kadunud. Elise hakkas heituma. Mu elus on niigi palju illusioone, ma lausa upun nendesse. Nagu latte vaht katab espresso ära, mis on selle kohvi tõeline tuum. Kui espressot ei oleks, poleks latte mingi kohv, vaid lihtsalt soe piim. Ja mina olengi selle espresso ära kaotanud oma pettekujutluste alla.

Paar lonksu sooja kohvi tegi tuju muidugi paremaks.

Elise nägi taas ettekandjat. Joosep astus sisehoovi, kitarr käes. Ta kõndis otse Elise juurde, seisatas, pani ühe jala toetama vaba tooli alumisele pulgale ja võttis pilli kätte. Elise neelatas, köhatas, kohmetus. Aga siis naeratas.

Ma mängin sulle ühe loo, saad osa meie maja kontserdihõngust, kui juba siin oled. Selgitas Joosep oma käitumist. Ta võttis vabalt toolilt kübara ja heitis selle Elise juustele. Ta mängis naisele ilusa kitarriloo, sellele otsa improviseeris veidi. 

Aitäh! Imeilus! Sa oled ikka superjulge! kiitis Elise.

Muusika algab vaikusest. Ja mulle tundus, et sinu sees on  liiga palju vaikust, ma täidan selle ära,  selgitas Joosep. Ma ei mõtle midagi halvasti, lihtsalt vaatasin, et sa oled nii mõtlik. Sa naeratad justkui läbi udu. Tahtsin veidi tuju tõsta.  

Aitäh igal juhul! Ei osanud Elise muud midagi öelda. Joosep viipas rõõmsalt ja kadus kohviku ruumidesse. Elise jõi oma kohvi lõpuni ja jättis raha lauale, kaabu pani toolile tagasi. Salvrätile kirjutas Joosepi jaoks: Oled õige inimene õiges ametis.  Sa tegid mu päeva paremaks!  Tänan sind selle eest!  Võibolla annab omanik sulle preemiat, kui talle seda kirjakest näitad!Elise
Kui inimene suudab veel nalja teha, siis ei ole asi üldse nii hull.

Trammis istudes mõtiskles Elise, kas tasub sellest vahejuhtumist sõbrannale rääkida. Võibolla materdab ta selle maha, arvab, et kohutavalt lääge lugu. Või  siis rikub kõik ilusa, arvates tulihingeliselt, et see on mehel tuttav võte, väike laul ja kübaratrikk. Meelelahutuslik ajaviide odava tähelepanu saamiseks.  Ja ta võiks arvata, et Elise on ullike, kes tähelepanust  vasikavaimustusse satub ning reaalsustaju kaotab. Kahjuks mitte esimest korda, nii et omamoodi õigus tal olekski. Ta ei tahtnud sellist võimalikku diskussiooni  tõe üle. Ta tahtis  lihtsalt õnnelik olla.
Selliseid  asju juhtub reaalses elus palju harvem kui filmides. Sealt see ülekülluse tunne pärit ongi. Aga tegelikult  sai Elise aru, et Joosep on inimesena rohkem edasi jõudnud kui tema, ta on üle isiklikest tragöödiatest. Ta otsustas siiski, et kübarakohviku lugu jääb tema saladuseks, ilusaks mälestuseks, mis annab jõudu vaikusest muusikasse üle minna.