Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas.
Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik.
Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast pluusi, mida olin kandnud nii mõnelgi pidulikumal sündmusel.
Karl teretas mind uuesti ning küsis, kuhu suundun. Vastasin, et saan sõbrannaga vanalinnas kokku. Ega me mingid suured tuttavad ei olnud, jutt oli üsna lühike. Aga nagu ikka vanade tuttavate puhul - jutt võib ju lühikeseks jääda, aga hea tunne on sees üsna suurelaineline. Sellepärast need üürikesed kohtumised siiski meelde jäävad.
Muidugi olin veidi erutatud ja sahmis, juteldes seal teiste vahel, üritades vestlust teiste ees ülal hoida ja edasi viia. Ja siis ma libastusin, astusin kogemata tagasi, vaatamata, mis seal on. Koperdasin kõnnitee servale ja nikastasin veidi jalga. Riivasin ühte noort kõrvaklappidega tüdrukut. Ta vehkis küünarnukiga minu suunas ning pahvatas tigedalt: Kõndida ei oska või? Õpi linnaelu ära, maakas!
Oh, hea, et ma mõne auto ette ei sattunud! Sain veel nahutada ka! See polnud üldse hea tunne kui kõikide bussipeatuses olijate pilgud pöördusid minu poole - kes seal siis koperdab? Tundsin end nagu kokku muljutud tarbetu konservikarp, mis armetult särava klaasitüki kõrval seisab! Ja veel oma tuttava silme ees! Selline tunne nagu kooliajal, kui oli vaja tingimata olla teiste silmis heas kirjas ja iga selline ebameeldivus võis tembeldada sind autsaideriks. Tuli hetkeks naha alla sama tunne nagu maalt linna gümnaasiumisse õppima asudes. Enamik õpilasi olid võõrad, õpetajad loomulikult ka, kõik muu oli samuti linnas tundmata. Ja kohanemine ei jõudnudki nende kolme aastaga lõpuni.
Aga Karl ei jäänud selles olukorras kõrvale, ta kõndis paar sammu peene preili poole ja sõnas: Astu kõrvale, sa oled meil päikese ees. Maakad noh! Muidugi plika ei kuulnud läbi klappide. Karli liigutusele näidates, et klapid võiks ära võtta, reageeris plika nii, et keeras pea ära. Klähvib, aga ei hammusta. Tuletas mulle meelde pisikest koerakest, kes nähvib iga asja peale, aga jookseb nurga taha peitu, kui olukord keerulisemaks läheb.
Ma tundsin, kuidas koorem seljast maha langes. Õnneks ei ole ma selles jamas üksi. Tundsin suurt kergendust ja tänutunnet, just nagu siis, kui oled ehmatud, arvates et rahakott on kadunud, aga leiad selle mustavast kotipõhjast mõne hetke pärast. Oli õnne!
Muidugi oli tüdrukul nüüd suu vett täis, ootamatu pööre tema jaoks.
Pääsküla buss nr 18 tuli ette ja avas uksed. Karl sättis end minekule.
Aitäh sulle! viipasin Karlile.
"Ah, mille eest" naeratas Karl vastu. "Mingi õiglus peab ju maailmas olema! "
Astusin ruttu eemale, et selle tigeda tüdrukuga enam mitte kokku puutuda. Ja mõtlesin omaette, et tahaksin praegu samblasele murumättale pikali visata, tõmmata kopsud värsket õhku täis ja tunda rõõmu õitsvatest nurmenukkudest! Maakas, nagu ma olen!
Pärast rääkisin oma sõbrannale vahejuhtumist, kui mööda Katariina käiku kõndisime. Istusime Vene tänava õdusasse šokolaadikohvikusse ja võtsime latted. Kohvi rüübates sain veidi toimunut seedida. Ma imestasin, et see tüdruk mind otsekohe maakaks pidas. Ma olin muidugi veidi löödud - sõna "maakas" kõlab ju üsna halvustavalt. Aga õnneks ei jäänud ma auto alla ja õnneks ei pea ma selle ebasümpaatse ja ebaõiglase tüdrukuga rohkem kokku puutuma. Oleks hull küll, kui mul selline töökaaslane oleks ja ma peaksin iga päev sellist lõrisemist kannatama. Nii et õnnelik õnnetus! Sõbranna arvas, et see oli ka veidi romantiline, et Karl mind kaitses, aga selgitasin talle, et siin ei ole midagi isiklikku. Ta on lihtsalt päästekoera tüüpi.
Mõeldes veel kooliajale, siis tollal oleks minu päästja langenud lugematute illusioonide hämusse. Oleksin vajanud küll seda ühte ja ainust tugevat õlga, millele toetuda ja suruda oma kahvatu põsk. Oleksin vajanud enesekindluse ülesehitamiseks sellist tähelepanu, mis oleks just nimelt isiklik. Aga - öeldakse ju, et oleks on paha poiss. Ja võibolla poleks see kõik ka siis nii olnud, nagu ma preagu ette kujutan. Oleksin vajanud seda ja oleksin vajanud teist...aga kuidas ma tean seda öelda..olin lihtsalt noor inimene oma teekonna alguses, mis kahjuks oli küll käänuline ja valulik, kuid enamasti see nii vist ongi. Noorus on valus aeg, parafraseeides laulusõnu.
Selliseid lugusid kindlasti on - silme ette tuleb kohe Laura ja Piibelehe lugu Pisuhänna filmist. Sellist stsenaariumi kohates nii filmides kui raamatutes võib ju mõelda, et edasi areneb pungadepuhkemise aegne kevadrandevuu. Noormees ja neiu lähevad kohvile kuhugi vanalinna vaikusesse, lilleõitest värvitud sisehoovi. Aga see on juba mõni teine lugu.
Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik.
Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast pluusi, mida olin kandnud nii mõnelgi pidulikumal sündmusel.
Karl teretas mind uuesti ning küsis, kuhu suundun. Vastasin, et saan sõbrannaga vanalinnas kokku. Ega me mingid suured tuttavad ei olnud, jutt oli üsna lühike. Aga nagu ikka vanade tuttavate puhul - jutt võib ju lühikeseks jääda, aga hea tunne on sees üsna suurelaineline. Sellepärast need üürikesed kohtumised siiski meelde jäävad.
Muidugi olin veidi erutatud ja sahmis, juteldes seal teiste vahel, üritades vestlust teiste ees ülal hoida ja edasi viia. Ja siis ma libastusin, astusin kogemata tagasi, vaatamata, mis seal on. Koperdasin kõnnitee servale ja nikastasin veidi jalga. Riivasin ühte noort kõrvaklappidega tüdrukut. Ta vehkis küünarnukiga minu suunas ning pahvatas tigedalt: Kõndida ei oska või? Õpi linnaelu ära, maakas!
Oh, hea, et ma mõne auto ette ei sattunud! Sain veel nahutada ka! See polnud üldse hea tunne kui kõikide bussipeatuses olijate pilgud pöördusid minu poole - kes seal siis koperdab? Tundsin end nagu kokku muljutud tarbetu konservikarp, mis armetult särava klaasitüki kõrval seisab! Ja veel oma tuttava silme ees! Selline tunne nagu kooliajal, kui oli vaja tingimata olla teiste silmis heas kirjas ja iga selline ebameeldivus võis tembeldada sind autsaideriks. Tuli hetkeks naha alla sama tunne nagu maalt linna gümnaasiumisse õppima asudes. Enamik õpilasi olid võõrad, õpetajad loomulikult ka, kõik muu oli samuti linnas tundmata. Ja kohanemine ei jõudnudki nende kolme aastaga lõpuni.
Aga Karl ei jäänud selles olukorras kõrvale, ta kõndis paar sammu peene preili poole ja sõnas: Astu kõrvale, sa oled meil päikese ees. Maakad noh! Muidugi plika ei kuulnud läbi klappide. Karli liigutusele näidates, et klapid võiks ära võtta, reageeris plika nii, et keeras pea ära. Klähvib, aga ei hammusta. Tuletas mulle meelde pisikest koerakest, kes nähvib iga asja peale, aga jookseb nurga taha peitu, kui olukord keerulisemaks läheb.
Ma tundsin, kuidas koorem seljast maha langes. Õnneks ei ole ma selles jamas üksi. Tundsin suurt kergendust ja tänutunnet, just nagu siis, kui oled ehmatud, arvates et rahakott on kadunud, aga leiad selle mustavast kotipõhjast mõne hetke pärast. Oli õnne!
Muidugi oli tüdrukul nüüd suu vett täis, ootamatu pööre tema jaoks.
Pääsküla buss nr 18 tuli ette ja avas uksed. Karl sättis end minekule.
Aitäh sulle! viipasin Karlile.
"Ah, mille eest" naeratas Karl vastu. "Mingi õiglus peab ju maailmas olema! "
Astusin ruttu eemale, et selle tigeda tüdrukuga enam mitte kokku puutuda. Ja mõtlesin omaette, et tahaksin praegu samblasele murumättale pikali visata, tõmmata kopsud värsket õhku täis ja tunda rõõmu õitsvatest nurmenukkudest! Maakas, nagu ma olen!
Pärast rääkisin oma sõbrannale vahejuhtumist, kui mööda Katariina käiku kõndisime. Istusime Vene tänava õdusasse šokolaadikohvikusse ja võtsime latted. Kohvi rüübates sain veidi toimunut seedida. Ma imestasin, et see tüdruk mind otsekohe maakaks pidas. Ma olin muidugi veidi löödud - sõna "maakas" kõlab ju üsna halvustavalt. Aga õnneks ei jäänud ma auto alla ja õnneks ei pea ma selle ebasümpaatse ja ebaõiglase tüdrukuga rohkem kokku puutuma. Oleks hull küll, kui mul selline töökaaslane oleks ja ma peaksin iga päev sellist lõrisemist kannatama. Nii et õnnelik õnnetus! Sõbranna arvas, et see oli ka veidi romantiline, et Karl mind kaitses, aga selgitasin talle, et siin ei ole midagi isiklikku. Ta on lihtsalt päästekoera tüüpi.
Mõeldes veel kooliajale, siis tollal oleks minu päästja langenud lugematute illusioonide hämusse. Oleksin vajanud küll seda ühte ja ainust tugevat õlga, millele toetuda ja suruda oma kahvatu põsk. Oleksin vajanud enesekindluse ülesehitamiseks sellist tähelepanu, mis oleks just nimelt isiklik. Aga - öeldakse ju, et oleks on paha poiss. Ja võibolla poleks see kõik ka siis nii olnud, nagu ma preagu ette kujutan. Oleksin vajanud seda ja oleksin vajanud teist...aga kuidas ma tean seda öelda..olin lihtsalt noor inimene oma teekonna alguses, mis kahjuks oli küll käänuline ja valulik, kuid enamasti see nii vist ongi. Noorus on valus aeg, parafraseeides laulusõnu.
Selliseid lugusid kindlasti on - silme ette tuleb kohe Laura ja Piibelehe lugu Pisuhänna filmist. Sellist stsenaariumi kohates nii filmides kui raamatutes võib ju mõelda, et edasi areneb pungadepuhkemise aegne kevadrandevuu. Noormees ja neiu lähevad kohvile kuhugi vanalinna vaikusesse, lilleõitest värvitud sisehoovi. Aga see on juba mõni teine lugu.
Comments