Mingil hetkel sattus mulle kätte vana eksemplar, raamat Primavera, autoriks Lilli Promet. Arvan, et leidsin selle kusagilt vanade asjade seast keldris, aga inimene on juba selline, et raamatut nii naljalt ära ei viska. Oli küll veidi määrdunud, tolmune, niiskuseplekkidega, kuid siiski...raamat. Ja tuttava autori oma. Heitsin pilgu sisse ja sain aru, et juttu on Itaaliast, reisimisest. Tundus sümpaatne. Ja loomulikult võtsin selle vaimumaailma sünnitise endaga kaasa.
Ühe juhusliku tööpäeva lõpus võtsin selle raamatu riiulist ja hakkasin lugema. Tegelikult oli see valik siiski huvitav, kuna ma võtan niisama paugust ilukirjandust vähe kätte. Aga ma ei kahetse seda tegu.
Ma ei mäleta, et oleksin nii suure hooga ühegi raamatu järjest läbi lugenud. Oleksin raamatu peaaaegu sama päeva õhtutundidel lõpetanud, aga argikohustused tulid peale. Siiski oli mõnus tunne - ma tegin seda, mis mulle meeldib, võtsin enda jaoks aega mitmeks tunniks. Ja tundsin endas omamoodi julgust - olla mina ise, teha neid valikuid, mis mulle õiged tunduvad, mis viivad mind kokku iseendaga. Seega oli see raamat minu jaoks ka isikliku tähendusega.
Miks mulle Primavera meeldis? Miks ma pidin seda üha edasi lugema, soovimata pause ega katkestusi? Sest Lilli Promet jättis mulle selles kirjatüki kaudu nii sümpaatse mulje - kirjeldused Itaalia kunsti ja kunstiajaloo kohta olid sedavõrd täpsed, mitmekülgsed ja kirjeldavad, et ma vaid imestasin neid teadmisi, nende ulatust. Ja ohkasin sisimas - mul küll selliseid teadmisi ei ole...siis ma ei saagi kirjutada...
Teiseks olid raamatus tabavad tsitaadid, mis ootamatult ja siiski pidevalt lajatasid mulle näkku mõne elutarkuse, üldistuse suhete kohta. Vau! Loed, loed ja siis tuleb suur hüpe, plahvatus, mis võtab kokku kõik eelneva. sain aru, kui oluline on teksti dünaamika, lugeja nö lõa otsas hoidmine, kasutades huvitavaid ja ootamatuid väljendeid, mõtlemapanevaid tsitaate...
Ja suhete teema...noorusarmastusega kohtumine...siis kui mõlemad on oma eluga juba edasi läinud, taustaks lisaks isiklikele valikutele sõda, mälestused...Hea oli tõdeda, et meie ajal sellist taaka, valusaid mälestusi ei ole, mis sööbivad inimesse ja takistavad inimese mõtteid ja tegusid ka aastakümneid hiljem.
Lõpetuseks panen siia kirja huvitavaid ja ilusaid ütlemisi raamatust Primavera:
Mul on hea meel, et sellele raamatule sattusin ja hingasin sisse värsket ja kerget Itaaliahõngulist teadmiste ning tarkuste õhku.
Ühe juhusliku tööpäeva lõpus võtsin selle raamatu riiulist ja hakkasin lugema. Tegelikult oli see valik siiski huvitav, kuna ma võtan niisama paugust ilukirjandust vähe kätte. Aga ma ei kahetse seda tegu.
Ma ei mäleta, et oleksin nii suure hooga ühegi raamatu järjest läbi lugenud. Oleksin raamatu peaaaegu sama päeva õhtutundidel lõpetanud, aga argikohustused tulid peale. Siiski oli mõnus tunne - ma tegin seda, mis mulle meeldib, võtsin enda jaoks aega mitmeks tunniks. Ja tundsin endas omamoodi julgust - olla mina ise, teha neid valikuid, mis mulle õiged tunduvad, mis viivad mind kokku iseendaga. Seega oli see raamat minu jaoks ka isikliku tähendusega.
Miks mulle Primavera meeldis? Miks ma pidin seda üha edasi lugema, soovimata pause ega katkestusi? Sest Lilli Promet jättis mulle selles kirjatüki kaudu nii sümpaatse mulje - kirjeldused Itaalia kunsti ja kunstiajaloo kohta olid sedavõrd täpsed, mitmekülgsed ja kirjeldavad, et ma vaid imestasin neid teadmisi, nende ulatust. Ja ohkasin sisimas - mul küll selliseid teadmisi ei ole...siis ma ei saagi kirjutada...
Teiseks olid raamatus tabavad tsitaadid, mis ootamatult ja siiski pidevalt lajatasid mulle näkku mõne elutarkuse, üldistuse suhete kohta. Vau! Loed, loed ja siis tuleb suur hüpe, plahvatus, mis võtab kokku kõik eelneva. sain aru, kui oluline on teksti dünaamika, lugeja nö lõa otsas hoidmine, kasutades huvitavaid ja ootamatuid väljendeid, mõtlemapanevaid tsitaate...
Ja suhete teema...noorusarmastusega kohtumine...siis kui mõlemad on oma eluga juba edasi läinud, taustaks lisaks isiklikele valikutele sõda, mälestused...Hea oli tõdeda, et meie ajal sellist taaka, valusaid mälestusi ei ole, mis sööbivad inimesse ja takistavad inimese mõtteid ja tegusid ka aastakümneid hiljem.
Lõpetuseks panen siia kirja huvitavaid ja ilusaid ütlemisi raamatust Primavera:
- Sõidul aknast välja vaadates mõtled alati asjadest, mis muidu eales pähe ei tuleks.
- "Armas jumal, ma tulen kohe kui sa mind kutsud. Aga lase mul enne hauas olla, et veidikenegi puhata".
- Ainult kretiinid ei muutu.
- Keegi ei rüüsta viljatut puud (araabia vanasõna)
- Lubage mulle, et te tühjale-tähjale aega ei raiska. Tehke süda kõvaks ja vaadake ainult imesid!
- Tänapäeval ei ole salapära - kõik kordub ja kõike on võimalik ära seletada.
- "Olen illusioonide east väljas."
- Kõik uus on vaid siis vastuvõetav, kui ta on vanast parem.
- Kes küll mõtles välja lihtmineviku? Lihtminevik?! Säärast asja ju ei ole.
- Ainult olevik ju, ainult käesolev hetk on reaalne ja olemas. Kõik muu on ainult oletus.
Mul on hea meel, et sellele raamatule sattusin ja hingasin sisse värsket ja kerget Itaaliahõngulist teadmiste ning tarkuste õhku.
Comments