Olid jõulud, Agnese peres kasvas armas ja elav tütar. Paariaastaselt oli käes aeg käia mööda seltskonnaüritusi, mis sellel aastaajal tähendas jõulupidusid.
Agnes oli koos oma tütrega jõuluetendusel, mille oli tellinud Agnese tööandja. See tundus juba nii argipäevane, tasuta üritusi tööandja kulul on linnarahvale sageli, ei jõua mõeldagi, kas võiks selle eest ka tänulik olla. Kõik lihtsalt libiseb mööda - üks jõuluvana, teine jõuluvana. Omavahel küll pidevalt muljetatakse, kes on kus käinud ja kuidas jõuluvana juures läks, aga need on kaduvad hetked uute muljete reas.
Oli tore jõuluetendus, mõjus soojalt ja loomulikult. Vahva oli. Vahel on ju kommerts kohe ära tuntav, aga seal seda ei olnud. Päris asi.Eelmise aasta jõuluetendusest just selline kuiv maik suhu jäi. Ainsamaks erguks hetkeks oli see, kui Agnese tütar klapptooli vahelt maha prantsatama hakkas.
Etenduse lõppedes astus jõuluvana oma toolile ja hakkas lastega juttu rääkima. Agnes istus väheste teiste lapsevanematega esiridades, enamasti jäid lapsevanemad tahapoole. Kas vähese valiku tõttu, või seepärast, et Agnes istus vahekäigu lähedal - jõuluvana pöördus tema poole.
Tere! Näe, sa kasvasid nii ruttu suureks, et ma ei saanudki sulle pai teha! sõnas taat. Ta astus Agnese juurde ja tegi talle suure kämblaga pai. Päris pai, sellise, kus käed ei kiirusta.
Jõuluvana läks tagasi lavale, võttis istet ning hakkas lapsi järjekorras enda juurde võtma. Agnes läks koos oma tütrega, see oli tütrel alles teine jõulupidu. Ja julgustust on ikka vaja. Kui tuli tütre kord, siis ta improviseeris midagi jõuluvanale. Küllap oli see segu tuttavatest luuletustest, kokku pandud omal moel ja midagi juurde lisatud. Igal juhul see meeldis taadile ja ta ütles, et talle just sellised omatehtud luuletused kõige rohkem meeldivadki. Küllap olid talle endale tuttavad improvisatsiooni lained, mis värskendavad janutaja kurku. Osales ta ju ka ise selles toredas lastenäidendis.
Vahel on tunne, et jõuluvanad peaksid või võiksid just lapsevanemaid enda juurde kutsuma. Kui juba jõuluvana suudab olla ehe ja päris, ehk oleks siis see käik nagu pihitoolile - kuidas sul selle oma ehedusega läheb? Suudad sa ikka enda selles elu virrvarris üles leida? Lapsed ootavad eemal, vaatavad pealt, kuidas lapsevanemad järjestikku taadi juurde meelt ja südant kergendama lähevad. Kellel on pilk maas, kellel jalg kraabib sahistades maad, kellel tukslevad ärevuses käed... Ja mõned hakkavad nutma. Jõuluvana juures ikka mõni laps poetab pisara, pöörab hirmunult näo, või lihtsalt vaikib trotsides. Aga suured inimesed nutavad jõuluvana juures kergendusest, äratundmisest, mis aitab uuele teeotsale keerata. Lapsevanem jõuab küll lapse juurde, silmad veidi punased, aga ka laps saab aru, et emme või issi on kuidagi rõõmsam, lahkem, rahulikum. Miks ta muidu teeb lapsele õrna ja justkui ennastunustava pai, mis kestab veel kauem kui tema soe silmavaade.
Jõuluvana on just nagu tänapäevane punases kuues usumees, kelle juurde saab minna oma muresid kurtma ja lohutust leidma. Aga muidugi peab see päris jõulumees olema, kommertsmehele ei hakka keegi ennast lahti keerama. Muidugi on ka paljud rahast tehtud jõuluvanad toredad, seltskondlikud ja lahked, aga selliseks pihiisaks sobib siiski vaid see, kelle hinges õitsevad kõige puhtamad jäälilled ning kuumab kõige soojem hingetuli. Siis saavad ka suured vastuvõtule minna. Aga rahajõuluvanasid pakutakse ikka lastele, kuigi lapsed saavad ju aru, kui ei ole mõtet seda meest tähelegi panna või temaga juttu puhuda.
Igal juhul oli see üks toredamatest jõuluvanadest - tegi ta ju päris pai. Kui lapsed küsivad, kas jõuluvanad ikka on olemas, siis võib neile südamerahuga vastata - päris jõuluvanad on olemas.
Agnes oli koos oma tütrega jõuluetendusel, mille oli tellinud Agnese tööandja. See tundus juba nii argipäevane, tasuta üritusi tööandja kulul on linnarahvale sageli, ei jõua mõeldagi, kas võiks selle eest ka tänulik olla. Kõik lihtsalt libiseb mööda - üks jõuluvana, teine jõuluvana. Omavahel küll pidevalt muljetatakse, kes on kus käinud ja kuidas jõuluvana juures läks, aga need on kaduvad hetked uute muljete reas.
Oli tore jõuluetendus, mõjus soojalt ja loomulikult. Vahva oli. Vahel on ju kommerts kohe ära tuntav, aga seal seda ei olnud. Päris asi.Eelmise aasta jõuluetendusest just selline kuiv maik suhu jäi. Ainsamaks erguks hetkeks oli see, kui Agnese tütar klapptooli vahelt maha prantsatama hakkas.
Etenduse lõppedes astus jõuluvana oma toolile ja hakkas lastega juttu rääkima. Agnes istus väheste teiste lapsevanematega esiridades, enamasti jäid lapsevanemad tahapoole. Kas vähese valiku tõttu, või seepärast, et Agnes istus vahekäigu lähedal - jõuluvana pöördus tema poole.
Tere! Näe, sa kasvasid nii ruttu suureks, et ma ei saanudki sulle pai teha! sõnas taat. Ta astus Agnese juurde ja tegi talle suure kämblaga pai. Päris pai, sellise, kus käed ei kiirusta.
Jõuluvana läks tagasi lavale, võttis istet ning hakkas lapsi järjekorras enda juurde võtma. Agnes läks koos oma tütrega, see oli tütrel alles teine jõulupidu. Ja julgustust on ikka vaja. Kui tuli tütre kord, siis ta improviseeris midagi jõuluvanale. Küllap oli see segu tuttavatest luuletustest, kokku pandud omal moel ja midagi juurde lisatud. Igal juhul see meeldis taadile ja ta ütles, et talle just sellised omatehtud luuletused kõige rohkem meeldivadki. Küllap olid talle endale tuttavad improvisatsiooni lained, mis värskendavad janutaja kurku. Osales ta ju ka ise selles toredas lastenäidendis.
Vahel on tunne, et jõuluvanad peaksid või võiksid just lapsevanemaid enda juurde kutsuma. Kui juba jõuluvana suudab olla ehe ja päris, ehk oleks siis see käik nagu pihitoolile - kuidas sul selle oma ehedusega läheb? Suudad sa ikka enda selles elu virrvarris üles leida? Lapsed ootavad eemal, vaatavad pealt, kuidas lapsevanemad järjestikku taadi juurde meelt ja südant kergendama lähevad. Kellel on pilk maas, kellel jalg kraabib sahistades maad, kellel tukslevad ärevuses käed... Ja mõned hakkavad nutma. Jõuluvana juures ikka mõni laps poetab pisara, pöörab hirmunult näo, või lihtsalt vaikib trotsides. Aga suured inimesed nutavad jõuluvana juures kergendusest, äratundmisest, mis aitab uuele teeotsale keerata. Lapsevanem jõuab küll lapse juurde, silmad veidi punased, aga ka laps saab aru, et emme või issi on kuidagi rõõmsam, lahkem, rahulikum. Miks ta muidu teeb lapsele õrna ja justkui ennastunustava pai, mis kestab veel kauem kui tema soe silmavaade.
Jõuluvana on just nagu tänapäevane punases kuues usumees, kelle juurde saab minna oma muresid kurtma ja lohutust leidma. Aga muidugi peab see päris jõulumees olema, kommertsmehele ei hakka keegi ennast lahti keerama. Muidugi on ka paljud rahast tehtud jõuluvanad toredad, seltskondlikud ja lahked, aga selliseks pihiisaks sobib siiski vaid see, kelle hinges õitsevad kõige puhtamad jäälilled ning kuumab kõige soojem hingetuli. Siis saavad ka suured vastuvõtule minna. Aga rahajõuluvanasid pakutakse ikka lastele, kuigi lapsed saavad ju aru, kui ei ole mõtet seda meest tähelegi panna või temaga juttu puhuda.
Igal juhul oli see üks toredamatest jõuluvanadest - tegi ta ju päris pai. Kui lapsed küsivad, kas jõuluvanad ikka on olemas, siis võib neile südamerahuga vastata - päris jõuluvanad on olemas.
Comments