Lugesin hiljuti ühte FB postitust, mis pani mind mõtlema - naised ja tüdrukud. Mina?
“A girl wants attention, a woman wants respect. A girl wants to be adored by many. A woman wants to be adored by one.” -anonymous
However, one of the quickest filters that you can notice from the beginning is this:
A girl plays games. A woman doesn’t.
Pärast ühte õhtut mõtlesin sellele, mis vahe on kohtumisel ja tutvumisel. Tavaliselt me kohtume kellegagi, pilgud saavad kokku, vahetatakse paar sõna või vesteldakse pikemalt. Aga millal ma viimati kellegiga kohtudes temaga ka tutvusin? Tore, et eesti keel on nii rikas, mmm, inglise keeles on sõnad "meet" ja "make acquaintance". Võibolla oli see lihtsalt selle inimese suhtlemise viis, julgus, tava selles seltskonnas ruttu sõbruneda ja klanni liikmeid värvata. Ühekordne lähenemine? Igatahes meeldiv vastuvõtt, ei midagi väga ülevoolavat ega isiklikku, erilist, aga minu jaoks oli see esmakohtumise kohta kutsuv ja siduv. Olen tänulik endisele kolleegile, kes tutvustas mulle inglisekeelset sõna "human bonding" - suhtlemine sideme loomiseks, õigemini ei ole sideme loomine eesmärk omaette, vaid see lihtsalt kaasneb suhtlemisega. Nagu lapse ja ema puhul, mingi haarav ja kaasav allhoovus on olemas, mis juhib suhtlemist emotsionaalsele pinnale.
Aga nüüd - ma lagunen seest ja kohtun oma hirmudega. Tahaksin kükitada nurka, suruda käed näole ja peita end maailma eest. Ma tean, miks. Ma arvan, et ma pole piisavalt hea, et selles päikesevalguses lennelda ja lubada endal olla see, kes naudib kiiri enda näol, lendab ilma kaardita. Kui ma nüüd ei sekku, olen ka homme see, kes nahutab end selle eest, kes ma olen ja milline olen olnud. Kohmetu, ärev, pinges, veendunud, et ma ei vasta kriteeriumitele, pole piisavalt huvitav, et olla väljavalitu. Ja siis on mul valus. Aga kuna see on mulle tuttav seisund, siis on see küllap minu enda soosingus. Uutmoodi valgusesse astuda on ju raskem. Teadlased on samuti tõestanud, et valime selle, mis tundub tuttav, lihtne, arusaadav. Seega ei tasu end piitsutada, luua veel rohkem negatiivset, kahtlusi, hirme - nendega on juba raske rinda pista.
Mitte võtta isiklikult
Mitte luua oma peas stsenaariume, selleks on sõnad, et küsida
Mitte langeda negatiivsusse, muretsemisse, kahtlustesse.
Nii hakkab mul parem ja mu sees tekib valge ruum, kus on selgemad teadmised ja arusaamad.
Võtta asju ja olukordi nii nagu need on, tajudes, et kõik on hästi ja rahu on minu sees, mitte kõiges selles, mis juhtub või ei juhtu minu ümber. Ainult hinnangutest, arvamustest, aimamistest, kahtlustest, hirmudest lahti lastes võin tunda end ja tajuda rahu. Armastust? Seda ei julge ma öeldagi.
Mis on armastus? Ma olen hetkel väga kriitiline. Seda head tunnet, mis annab tiivad, värvid elule, laseb tajuda turvatunnet - seda seisundit teame me kõik. Aga samas - kõik tundub olevat nii mööduv, kaduv, petlik, näiline, segane. Elu justkui tõmbab mind kaasa, aga kas see on armastus, tatsudes kellegi tuules, tundes rõõmu mööduvatest asjadest, mis nagunii toimiksid inimesele magnetina, näiteks lähedus, intiimsus. Nii mõnigi saatuslik viga on seetõttu tehtud. Ja pärast on hinges kahetsus, tühjus - kas seda ma tahtsingi? Mida ma üldse tahtsin? Miks ma nii tegin? Ja vastuseid ei ole ikka veel ja neid ei tulegi. Oli mis oli, iga asi õpetab, kasvõi seda, mida enam ei tahaks, kuidas olla endaga hea ja aus, teistega arvestav, lugupidav, mis siin elus on üldse tähtis ja mille järgi neid lõppematuid valikuid teha?
Ja tegelikult ei ole mul põhjust muretseda, karta enda tundeid. Tean ju, et olen aina targem neid teadvustama, mõistma, mis minu sees toimub - ainult nii saab neid vabastada, teha ruumi uuele enda sees. Need tulevad nüüd pinnale, aga ma saan siin õppida ja aina enam näen, et ma olen selleks suuteline. Täna tean seda, mida eile ei teadnud. Täna tunnen endas seda, mida ma eile ei mõistnud. Nii saab öelda, et olen naine, mitte tüdruk. Rõõmus ja veidi vallatu meel on küll tüdruku moodi, aga sellega ei saa ma kiidelda ja usun, et naine ei tähenda, et olen nüüd kivikuju. Naine tähendab eri tahke, olemusi vastavalt olukorrale, see on ühelt poolt intuitiivne, mis eeldab julgust ja sisemist tarkust, teiselt poolt on sellise valiku tegemise aluseks kogemused ja mõistuse tarkus - analüüs ja enesekindlus samme seada.
Ma olen naine, sest naises on julgus olla uus, kordumatu ja spontaanne, julgus astuda samme hoolimata sellest, et ees ootab teadmatus või inimene, keda ma ei tunne. Sisetunne annab tõuke. Naine on see, kellel ei ole valmis vastuseid, vaid ta on kohal siin ja praegu, et saada teada, mida hetkel on vaja teada, teha. Naine on tänulik, nii oma hinges kui sõnades, ta märkab detaile ja suurt pilti. Naine põleb särinaga, mida teised tunnevad, eriti mehed. Ja kui vaja, jookseb ta metsa, et ennast turgutada looduse väega ja ürgsete rütmidega, vaikusega. Ma arvan, et ma ei oska siiski ammendavalt öelda, kes on naine, seda tunnetan ma elu lõpuni. Naises on mingi muretus, usaldus, mida tüdrukus ei ole. Ja naise tunneb kohe ära, kui ta suu lahti teeb. Ma tean, et kõik see, mida ma siin kirjeldan, ei ole minus väga lopsakalt õide puhkenud, kuid ennast tuleb ka kiita ja märgata, küll siis seemnetest kasvavad tugevad taimed.
Mingite mustrite ja hoiakute osas olen ma seal, kus varem, kuid tol korral läbis mind midagi, mida ma ammu tundunud ei ole või oli see hoopiski midagi uut?
https://plus.google.com/photos/112512990494844314882/albums/5340874699792903793?banner=pwa&authkey=COC9lI62pf3YhgE
“A girl wants attention, a woman wants respect. A girl wants to be adored by many. A woman wants to be adored by one.” -anonymous
However, one of the quickest filters that you can notice from the beginning is this:
A girl plays games. A woman doesn’t.
Pärast ühte õhtut mõtlesin sellele, mis vahe on kohtumisel ja tutvumisel. Tavaliselt me kohtume kellegagi, pilgud saavad kokku, vahetatakse paar sõna või vesteldakse pikemalt. Aga millal ma viimati kellegiga kohtudes temaga ka tutvusin? Tore, et eesti keel on nii rikas, mmm, inglise keeles on sõnad "meet" ja "make acquaintance". Võibolla oli see lihtsalt selle inimese suhtlemise viis, julgus, tava selles seltskonnas ruttu sõbruneda ja klanni liikmeid värvata. Ühekordne lähenemine? Igatahes meeldiv vastuvõtt, ei midagi väga ülevoolavat ega isiklikku, erilist, aga minu jaoks oli see esmakohtumise kohta kutsuv ja siduv. Olen tänulik endisele kolleegile, kes tutvustas mulle inglisekeelset sõna "human bonding" - suhtlemine sideme loomiseks, õigemini ei ole sideme loomine eesmärk omaette, vaid see lihtsalt kaasneb suhtlemisega. Nagu lapse ja ema puhul, mingi haarav ja kaasav allhoovus on olemas, mis juhib suhtlemist emotsionaalsele pinnale.
Aga nüüd - ma lagunen seest ja kohtun oma hirmudega. Tahaksin kükitada nurka, suruda käed näole ja peita end maailma eest. Ma tean, miks. Ma arvan, et ma pole piisavalt hea, et selles päikesevalguses lennelda ja lubada endal olla see, kes naudib kiiri enda näol, lendab ilma kaardita. Kui ma nüüd ei sekku, olen ka homme see, kes nahutab end selle eest, kes ma olen ja milline olen olnud. Kohmetu, ärev, pinges, veendunud, et ma ei vasta kriteeriumitele, pole piisavalt huvitav, et olla väljavalitu. Ja siis on mul valus. Aga kuna see on mulle tuttav seisund, siis on see küllap minu enda soosingus. Uutmoodi valgusesse astuda on ju raskem. Teadlased on samuti tõestanud, et valime selle, mis tundub tuttav, lihtne, arusaadav. Seega ei tasu end piitsutada, luua veel rohkem negatiivset, kahtlusi, hirme - nendega on juba raske rinda pista.
Mitte võtta isiklikult
Mitte luua oma peas stsenaariume, selleks on sõnad, et küsida
Mitte langeda negatiivsusse, muretsemisse, kahtlustesse.
Nii hakkab mul parem ja mu sees tekib valge ruum, kus on selgemad teadmised ja arusaamad.
Võtta asju ja olukordi nii nagu need on, tajudes, et kõik on hästi ja rahu on minu sees, mitte kõiges selles, mis juhtub või ei juhtu minu ümber. Ainult hinnangutest, arvamustest, aimamistest, kahtlustest, hirmudest lahti lastes võin tunda end ja tajuda rahu. Armastust? Seda ei julge ma öeldagi.
Mis on armastus? Ma olen hetkel väga kriitiline. Seda head tunnet, mis annab tiivad, värvid elule, laseb tajuda turvatunnet - seda seisundit teame me kõik. Aga samas - kõik tundub olevat nii mööduv, kaduv, petlik, näiline, segane. Elu justkui tõmbab mind kaasa, aga kas see on armastus, tatsudes kellegi tuules, tundes rõõmu mööduvatest asjadest, mis nagunii toimiksid inimesele magnetina, näiteks lähedus, intiimsus. Nii mõnigi saatuslik viga on seetõttu tehtud. Ja pärast on hinges kahetsus, tühjus - kas seda ma tahtsingi? Mida ma üldse tahtsin? Miks ma nii tegin? Ja vastuseid ei ole ikka veel ja neid ei tulegi. Oli mis oli, iga asi õpetab, kasvõi seda, mida enam ei tahaks, kuidas olla endaga hea ja aus, teistega arvestav, lugupidav, mis siin elus on üldse tähtis ja mille järgi neid lõppematuid valikuid teha?
Ja tegelikult ei ole mul põhjust muretseda, karta enda tundeid. Tean ju, et olen aina targem neid teadvustama, mõistma, mis minu sees toimub - ainult nii saab neid vabastada, teha ruumi uuele enda sees. Need tulevad nüüd pinnale, aga ma saan siin õppida ja aina enam näen, et ma olen selleks suuteline. Täna tean seda, mida eile ei teadnud. Täna tunnen endas seda, mida ma eile ei mõistnud. Nii saab öelda, et olen naine, mitte tüdruk. Rõõmus ja veidi vallatu meel on küll tüdruku moodi, aga sellega ei saa ma kiidelda ja usun, et naine ei tähenda, et olen nüüd kivikuju. Naine tähendab eri tahke, olemusi vastavalt olukorrale, see on ühelt poolt intuitiivne, mis eeldab julgust ja sisemist tarkust, teiselt poolt on sellise valiku tegemise aluseks kogemused ja mõistuse tarkus - analüüs ja enesekindlus samme seada.
Ma olen naine, sest naises on julgus olla uus, kordumatu ja spontaanne, julgus astuda samme hoolimata sellest, et ees ootab teadmatus või inimene, keda ma ei tunne. Sisetunne annab tõuke. Naine on see, kellel ei ole valmis vastuseid, vaid ta on kohal siin ja praegu, et saada teada, mida hetkel on vaja teada, teha. Naine on tänulik, nii oma hinges kui sõnades, ta märkab detaile ja suurt pilti. Naine põleb särinaga, mida teised tunnevad, eriti mehed. Ja kui vaja, jookseb ta metsa, et ennast turgutada looduse väega ja ürgsete rütmidega, vaikusega. Ma arvan, et ma ei oska siiski ammendavalt öelda, kes on naine, seda tunnetan ma elu lõpuni. Naises on mingi muretus, usaldus, mida tüdrukus ei ole. Ja naise tunneb kohe ära, kui ta suu lahti teeb. Ma tean, et kõik see, mida ma siin kirjeldan, ei ole minus väga lopsakalt õide puhkenud, kuid ennast tuleb ka kiita ja märgata, küll siis seemnetest kasvavad tugevad taimed.
Mingite mustrite ja hoiakute osas olen ma seal, kus varem, kuid tol korral läbis mind midagi, mida ma ammu tundunud ei ole või oli see hoopiski midagi uut?
https://plus.google.com/photos/112512990494844314882/albums/5340874699792903793?banner=pwa&authkey=COC9lI62pf3YhgE
Comments