Selline kingsepp siis

Aeg on lennanud ja minu sõrmed ei selle blogi postituse jaoks klaviatuuri klõbistanud. Olen küll veidi kirjutanud muus vormis, aga vähe. Samas mõistsin kui oluline on mulle kirjalik eneseväljandus, see haarab mind ja ma olen justkui rohkem olemas, kui minust jääb must lint valgele vaibale. See on maagia, mille osaks ma olen saanud, nähes seda, et midagi leiab tee pimedusest välja, loob aste-astmelt endale teed mööda rada, kuhu paistab alati valgust. Ma olen keegi. Kas ma olen just maag, aga ma tunnen ühendust enda hingesoppide ja maailmateede vahel. Mis ei olegi vähetähtis, sest muidu supleme pidevalt oma erabasseinis, aga suur ookean loksub meist mitte kaugel. Ja seal ujuvad delfiinid? Seda saavad teada need, kes võtavad vastu otsuse rännata, hoolimata köidikutest, sidemetest, hirmust, kohustustest, harjumustest, enda ja teiste karjuvatest kilgetest, kahtlustest, näilisest hingelisest segadusest - nad otsustavad siiski minekule asuda.
Jah, ma tahan kirjutada, väga. Kuuluda sinna imelisse tähenduste maailma. See tundub metsikult keeruline, kuidas, mida - aga seda teed ei saa ette võtta ilma valmisolekuta õppida. Ka delfiinidega koos ujumine võib olla vaid uitmõte, kui ei ole hinges materjali, mille toel raamida seda unistust konkreetseks ja käegakatsutavaks reaalsuseks. Siis on see lihtsalt mäng, mustritele allumine, jättes loomata enda mängureeglid.
Mis on siis ühist kirjanikul ja sellel, kes ujub delfiinidega? Kas ma oskan sellele praegu vastata? Julgus. Enda seest vabaduse ülesleidmine ja sellele vajaliku tõuke andmine. Ja siis see X-faktor, alati on tuuli, mis puhuvad uusi suundi.
Jõudu mulle :)