Skip to main content

Madame Bovary

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos, esmailmumisel ebakõlblussüüdistusega autorile kohtuprotsessi kaela toonud romaan on pealispindselt vaadates banaalne lugu provintsiarsti nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja lõpuks mürgitab end...

...sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus.


Selline on siis raamatututvustus, mille võib leida raamatu kaane siseküljelt. Eks ta ole küll esmapilgul selline kerge lugemine ja ta ongi- tegevused viivad raamatu lugemist suht ruttu edasi. Kuid ometi on teos hästi, elavalt ja ülevalt kirja pandud. Läbielamised on tõetruud nagu toimuksid minu enda silme all.
Ei ole häid ja halbu tegelasi, igaüks otsustab ise, kes millisele positsioonile lõpuks jääb. Emma jaoks on tema abikaasa Charles Bovary tüütu, ebaatraktiivne ja lausa vastand tema kujutlusele mehest, kes võiks ta õnnepaleese kindlalt tüürida. Ja ta ise? Ta rikub abielu, lendab mõtetes kaugele oma kohustustest ja valitud elust. Ma pole raamatu lõppu veel jõudnud ja ei oska seiskohta võtta, mida siis arvata madame Bovaryst. Seni loetu põhjal on küll aru saada,et unelmad, need pöörased unelmad, mis alati ihkavad ära sellest maapealsest elust, näevad lahendust väljaspoolt tulevast võlurist, kes muudab seisundit. Emma jaoks on kättesaamatu see õige ja ihalemine ihaldatud seisund. Aga kas see talle ka õnne toob?
Loen edasi ja siis saan teada.

Comments

Anonymous said…
mõnele on elutähtsad asjad paber ja pliiats. respekt.

Popular posts from this blog

Marie Underil oli 1917.a suvel vaja oma ellu kolme meest. Armukest, armastajat ja oma kõrvale abielumeest. Naise loomuse elav väljendus, mis reaalsuseks sageli ei saa. Õnneks :) Elu ja suhete kurbloolisus on see, et sulle pühendatud armastuskirja kulla tahaksid ise vaikse häälega hoopis kellegi teise kõrva sosistada. Ja see inimene omakorda kannab hinges elavat mälestust kellestki kolmandast. Ja see mälestus ei ole / ei olnud sellel hetkel valmis end pidurüüsse riietatanud ebamaise olendi jaoks. See võib olla isiklikult raske, kuid esteetilisest seisukohast võimas relv. Luuletused sünnivad nutmata pisaratest ja sõnadeks pudenemata igatsusest. Hinge arengu jaoks on see enese avamine samuti oluline. Underil oli julgust oma  tunded vastu võtta.  Oma hinge ja ihu läbiva rõõmu pani ta sõnadesse.Tema teadis seda, mida mina ei tea. Tema ei pannud endale nii rangeid piire, kuna muidu ei oleks loovus saanud lennata ja luule oleks jäänud halli kivi alla. Ekstaas Ah! Toredaim on elam
Ma mõistsin, et sõber kutsub sind kaasa sinu enda pärast. Ta ei häbene metsikut aeda, kuivkäimlat, aegunäinud tube. See on ikkagi kodu, millel on oma lood ja laulud. Koos võime me minna rändama igal pool. See on südamete otsus ja võim. Selles lihtsuses on võlu, see, et sa võtad mind vastu igal pool ja jagad minuga oma maailma nii nagu see on, mitte vaid siis, kui see vastab välistele normidele -uhke, ilus, kallis, ainulaadne...

Novell. Maalt linna

Elasin toona veel Tallinnas. Siis oli üsna mõnus kõndida mööda tänavaid, peatuda rahvarohketes parkides ning bussi oodates silmitseda päikesekiirte helki mööduvatel sõidukitel. Päike iseenesest muudab kõik ilusamaks, huvitavamaks, meeliülendavamaks. Ja oli ka mai - siis on igal pool looduse pidupäev, ka linnas. Jalutasin oma toimetuste käigus Viru tänaval. Korraga kuulsin läbi automüra teretamist, veidi hiljem mõistsin, et see on tuttav hääl. Keerasin pilgu bussipeatuses ootavate inimeste suunas. Veidi ebaleva pilguga vaatasin ringi, et leida kedagi tuttavat. Nägin, üsna minu kõrval seisis Karl, tuttav ühiste sõprade kaudu. Kena, et ta mind kõnetas! Kui palju olen ma ise pilgu ära pööranud, eemale jalutanud, kui näen kedagi tuttavat, kuid ei vaevu tema tähelepanu otsima. Ma ei pea seda nii tähtsaks, et igaühega sotsialiseeruda. Ju ma siis ei ole ise nii seltskondlik. Aga mul oli hea meel, et nägin tõenäoliselt ilus välja - kandsin heledat lilledega seelikut ning valget puuvillast plu