Meeri avas aknad. Ta tahtis, et lõhnapilv paneks nelja tuule poole lendu ja see hoog tõmbaks kaasa kõik lõhnamolekulid, mis on ennast peitnud padjapüüri sisse, käterätti ja isegi kardinatesse. See lõhn jäi sinna arvatavasti siis, kui Meeri vaatas kordi aknast välja, oodates Mehe tulekut ja võtmete tantsu lukuaugu mustas kastis. Ja käterätt.. Mehe ihu rammus voog ulatumas Meeri sõõrmetesse...Pessu..See rätik ja kõik muu, millel on Mehe tegude ja mõtete jälg küljes. Pagan, kui ilus eestikeelne sõna on ihu ja säng on veel ilusam ja siin ma olen, ropendan, kuigi ma üldse muidu ei pruugi vängete sõnadega suud ja ei saa kasutada sõnu, mille koht oleks laulukaare all, haletses ennast Meeri. Meeri tundis end nagu obsessiiv-maniakaalne koristaja, kui oli tundide kaupa küürinud ja pritsinud, loputanud ja tuulutanud. Et kaoks kõik – nii lõhn, maitse, värv, mis on Mehest välja imbunud, mida Meeri siis nagu eriti ei märganudki, kui Mees nende seinte vahel viibis, aga nüüd oli kui õhk kõikjal. T...
Comments