Skip to main content

Tõde ja õigus meie elus

Kui Mari kinomajast välja astus, vaatas ta tänavale ja tänas mõtteis õnne, et ta saab elada valges, puhtas, mugavas 100-aastases Eestis. Siin, kus leib tuleb lauale klaviatuuri klahve klõbistades kodukontoris ilma et keegi jõhralt kuklasse hingaks. Õnneks jäi filmi-Mari lindile oma elu elama. Ja pea pooled Tallinna linna elanikest ohkasid kergendatult, et meil enam nii raske elu ei ole (just nii palju vaatajaid on kogunud kinodes film Tõde ja õigus).   

Ja mis me siis sellest arvasime? Kas nägime esmakordselt või tuletasime endale meelde, kui hirmus ja kuri see Andres ikka oli;   kui madal naiste eneseteadlikkus? Andres oskas küll lugeda, ent ei mõistnud piibli keelt. Võib tunduda, et see oli niivõrd teistsugune aeg, teistsuguste inimeste ja mõtteviisidega. Aga tegelikult?

Põrgupõhja Andres elab tegelikult samamoodi ka tänasel päeval. Põrgupõhja Andres elab tegelikult meie eneste sees tänasel päeval. Seesama pimedusega löödud ja oma elu aina enam puntrasse elav tavaline inimene. Inimene, kes pole veel vaba ega õnnelik. Sest seda hingetut on haaranud endasse miski, mis dikteerib elu: on see rutiin, rahateenimine ja töö, sõltuvused, pereprobleemid või mingi muu koletislik teenäitaja.

Kui selleks on töö, siis on satume põrgu põhja kas liigse töökoormuse, halbade töösuhete, ebahuvitava ja alla meie võimete ameti tõttu, madala enesehinnangu tõttu, mis hävitab töörõõmu ja välistab õnnestumiste power´i. Võibolla on see hoopis töötuks jäämine või koondamine? Võibolla on see töövõime vähenemine halva tervise tõttu?

Kui põrgulikuks osutub meie eneseteadlikkus ja enesemääratlus - võrdlemine teistega ei lase ennast oma nahas hästi tunda; parimatest parimad käivad närvidele, sest nad oskavad alati kõike ja suudavad kõike; liigne kriitikameel ei lase rahulikus voolus kulgeda ei pereelul ega iseendal;

Mis siis saab? Kes aitaks? Kes aitas Andrest? Või pidi ta enda jõududega hakkama saama? Võta sa nüüd kinni, kuidas täpselt, aga oma jõududega ikka - ise kündis, ise külvas seemne ja ise lõikas. Vahepeal luges elamise kohta juurde. Aga hingetuks võttis ta enda ja oma lähedased. See Andres, kes meie sees elab, tahab sealt tegelikult ära, tahab minema. Aga põrgupõhja ei lase, hoiab kinni nagu puu oma juuri ja pimedus kestab edasi. Mis siis tänapäeval lugematute abipakettide seast valida? Juhtide arenguprogramm? Enesemeisterlikkuse coach´ing? Täiskasvanud nähtamatute laste abigrupp?...

Ainus vastus on see, et ka Vargamäel tõuseb igal hommikul päike. Algab uus päev. Ja Andres saab teha teistsuguseid valikuid. Valida rõõmsama ja vabama olemise. Valida töörõõmu, mitte tööorjuse.  Valida enda, mitte Vargamäe tahtmised.

Comments

Popular posts from this blog

Kuhu me läheme?

Meeri avas aknad. Ta tahtis, et lõhnapilv paneks nelja tuule poole lendu ja see hoog tõmbaks kaasa kõik lõhnamolekulid, mis on ennast peitnud padjapüüri sisse, käterätti ja isegi kardinatesse. See lõhn jäi sinna arvatavasti siis, kui Meeri vaatas kordi aknast välja, oodates Mehe tulekut ja võtmete tantsu lukuaugu mustas kastis. Ja käterätt.. Mehe ihu rammus voog ulatumas Meeri sõõrmetesse...Pessu..See rätik ja kõik muu, millel on Mehe tegude ja mõtete jälg küljes. Pagan, kui ilus eestikeelne sõna on ihu ja säng on veel ilusam ja siin ma olen, ropendan, kuigi ma üldse muidu ei pruugi vängete sõnadega suud ja ei saa kasutada sõnu, mille koht oleks laulukaare all, haletses ennast Meeri. Meeri tundis end nagu obsessiiv-maniakaalne koristaja, kui oli tundide kaupa küürinud ja pritsinud, loputanud ja tuulutanud. Et kaoks kõik – nii lõhn, maitse, värv, mis on Mehest välja imbunud, mida Meeri siis nagu eriti ei märganudki, kui Mees nende seinte vahel viibis, aga nüüd oli kui õhk kõikjal. T...

Naine on usaldus, tüdruk tähendab kahtlusi ja hirmu

Lugesin hiljuti ühte FB postitust, mis pani mind mõtlema - naised ja tüdrukud. Mina? “A girl wants attention, a woman wants respect. A girl wants to be adored by many. A woman wants to be adored by one.” -anonymous   However, one of the quickest filters that you can notice from the beginning is this: A girl plays games. A woman doesn’t. Pärast ühte õhtut mõtlesin sellele, mis vahe on kohtumisel ja tutvumisel. Tavaliselt me kohtume kellegagi,  pilgud saavad kokku, vahetatakse paar sõna või vesteldakse pikemalt. Aga millal ma viimati kellegiga kohtudes temaga ka tutvusin? Tore, et eesti keel on nii rikas, mmm, inglise keeles on sõnad "meet" ja "make acquaintance". Võibolla oli see lihtsalt selle inimese suhtlemise viis, julgus, tava selles seltskonnas ruttu sõbruneda ja klanni liikmeid värvata. Ühekordne lähenemine? Igatahes meeldiv vastuvõtt, ei midagi väga ülevoolavat ega isiklikku, erilist, aga minu jaoks oli see esmakohtumise kohta kutsuv ja siduv. Olen...

Ei juhtunud midagi

Oli üks ootus ja see ei täitunud. Nii on juhtunud ka mitmeid kordi varem ja tagasi vaadates tahtsin valel hetkel liiga suure survega mingit helesinist unistust. Ma pean saama...Nüüd ma mõistan selliseid olukordi paremini, kui hinges tormab ja tahtmised on üle pea. Siis on vale aeg midagi tahta või teha. Ma lihtsalt ei ole veel ära õppinud, kuidas õiget aega ära oodata. No ei oska, ei suuda... Ma vist unustan sel ajal isegi hingamise. Nagu mainisin, olen ka varem selliste olukordade nö ohver olnud. Ja mõneti on nii olnud ka parem, et ei läinud nii, nagu mina pressides tahtsin. Võiks ju järgmine kord võtta vabamalt - no ja siis... elame-näeme... eks ma ootan selle asjaga... Põhimõtteliselt ei tahtnud ma muud, kui et sa ära ei kaoks. Et nüüd, kui olin taas sind näinud, sa oma teed ei läheks ja oleksid lihtsalt oribiidil. Sõbralikult suhelda võib ju ikka. Aga sina ei tahtnud. Miks, seda ma ei tea, aga meeldiv tunne see ei olnud, kui mustvalgel nägin, et sinu poolt mingit sammu ei tule...