Kui Mari kinomajast välja astus, vaatas ta tänavale ja tänas mõtteis õnne, et ta saab elada valges, puhtas, mugavas 100-aastases Eestis. Siin, kus leib tuleb lauale klaviatuuri klahve klõbistades kodukontoris ilma et keegi jõhralt kuklasse hingaks. Õnneks jäi filmi-Mari lindile oma elu elama. Ja pea pooled Tallinna linna elanikest ohkasid kergendatult, et meil enam nii raske elu ei ole (just nii palju vaatajaid on kogunud kinodes film Tõde ja õigus).
Ja mis me siis sellest arvasime? Kas nägime esmakordselt või tuletasime endale meelde, kui hirmus ja kuri see Andres ikka oli; kui madal naiste eneseteadlikkus? Andres oskas küll lugeda, ent ei mõistnud piibli keelt. Võib tunduda, et see oli niivõrd teistsugune aeg, teistsuguste inimeste ja mõtteviisidega. Aga tegelikult?
Põrgupõhja Andres elab tegelikult samamoodi ka tänasel päeval. Põrgupõhja Andres elab tegelikult meie eneste sees tänasel päeval. Seesama pimedusega löödud ja oma elu aina enam puntrasse elav tavaline inimene. Inimene, kes pole veel vaba ega õnnelik. Sest seda hingetut on haaranud endasse miski, mis dikteerib elu: on see rutiin, rahateenimine ja töö, sõltuvused, pereprobleemid või mingi muu koletislik teenäitaja.
Kui selleks on töö, siis on satume põrgu põhja kas liigse töökoormuse, halbade töösuhete, ebahuvitava ja alla meie võimete ameti tõttu, madala enesehinnangu tõttu, mis hävitab töörõõmu ja välistab õnnestumiste power´i. Võibolla on see hoopis töötuks jäämine või koondamine? Võibolla on see töövõime vähenemine halva tervise tõttu?
Kui põrgulikuks osutub meie eneseteadlikkus ja enesemääratlus - võrdlemine teistega ei lase ennast oma nahas hästi tunda; parimatest parimad käivad närvidele, sest nad oskavad alati kõike ja suudavad kõike; liigne kriitikameel ei lase rahulikus voolus kulgeda ei pereelul ega iseendal;
Mis siis saab? Kes aitaks? Kes aitas Andrest? Või pidi ta enda jõududega hakkama saama? Võta sa nüüd kinni, kuidas täpselt, aga oma jõududega ikka - ise kündis, ise külvas seemne ja ise lõikas. Vahepeal luges elamise kohta juurde. Aga hingetuks võttis ta enda ja oma lähedased. See Andres, kes meie sees elab, tahab sealt tegelikult ära, tahab minema. Aga põrgupõhja ei lase, hoiab kinni nagu puu oma juuri ja pimedus kestab edasi. Mis siis tänapäeval lugematute abipakettide seast valida? Juhtide arenguprogramm? Enesemeisterlikkuse coach´ing? Täiskasvanud nähtamatute laste abigrupp?...
Ainus vastus on see, et ka Vargamäel tõuseb igal hommikul päike. Algab uus päev. Ja Andres saab teha teistsuguseid valikuid. Valida rõõmsama ja vabama olemise. Valida töörõõmu, mitte tööorjuse. Valida enda, mitte Vargamäe tahtmised.
Ja mis me siis sellest arvasime? Kas nägime esmakordselt või tuletasime endale meelde, kui hirmus ja kuri see Andres ikka oli; kui madal naiste eneseteadlikkus? Andres oskas küll lugeda, ent ei mõistnud piibli keelt. Võib tunduda, et see oli niivõrd teistsugune aeg, teistsuguste inimeste ja mõtteviisidega. Aga tegelikult?
Põrgupõhja Andres elab tegelikult samamoodi ka tänasel päeval. Põrgupõhja Andres elab tegelikult meie eneste sees tänasel päeval. Seesama pimedusega löödud ja oma elu aina enam puntrasse elav tavaline inimene. Inimene, kes pole veel vaba ega õnnelik. Sest seda hingetut on haaranud endasse miski, mis dikteerib elu: on see rutiin, rahateenimine ja töö, sõltuvused, pereprobleemid või mingi muu koletislik teenäitaja.
Kui selleks on töö, siis on satume põrgu põhja kas liigse töökoormuse, halbade töösuhete, ebahuvitava ja alla meie võimete ameti tõttu, madala enesehinnangu tõttu, mis hävitab töörõõmu ja välistab õnnestumiste power´i. Võibolla on see hoopis töötuks jäämine või koondamine? Võibolla on see töövõime vähenemine halva tervise tõttu?
Kui põrgulikuks osutub meie eneseteadlikkus ja enesemääratlus - võrdlemine teistega ei lase ennast oma nahas hästi tunda; parimatest parimad käivad närvidele, sest nad oskavad alati kõike ja suudavad kõike; liigne kriitikameel ei lase rahulikus voolus kulgeda ei pereelul ega iseendal;
Mis siis saab? Kes aitaks? Kes aitas Andrest? Või pidi ta enda jõududega hakkama saama? Võta sa nüüd kinni, kuidas täpselt, aga oma jõududega ikka - ise kündis, ise külvas seemne ja ise lõikas. Vahepeal luges elamise kohta juurde. Aga hingetuks võttis ta enda ja oma lähedased. See Andres, kes meie sees elab, tahab sealt tegelikult ära, tahab minema. Aga põrgupõhja ei lase, hoiab kinni nagu puu oma juuri ja pimedus kestab edasi. Mis siis tänapäeval lugematute abipakettide seast valida? Juhtide arenguprogramm? Enesemeisterlikkuse coach´ing? Täiskasvanud nähtamatute laste abigrupp?...
Ainus vastus on see, et ka Vargamäel tõuseb igal hommikul päike. Algab uus päev. Ja Andres saab teha teistsuguseid valikuid. Valida rõõmsama ja vabama olemise. Valida töörõõmu, mitte tööorjuse. Valida enda, mitte Vargamäe tahtmised.
Comments