Skip to main content

Tõde ja õigus meie elus

Kui Mari kinomajast välja astus, vaatas ta tänavale ja tänas mõtteis õnne, et ta saab elada valges, puhtas, mugavas 100-aastases Eestis. Siin, kus leib tuleb lauale klaviatuuri klahve klõbistades kodukontoris ilma et keegi jõhralt kuklasse hingaks. Õnneks jäi filmi-Mari lindile oma elu elama. Ja pea pooled Tallinna linna elanikest ohkasid kergendatult, et meil enam nii raske elu ei ole (just nii palju vaatajaid on kogunud kinodes film Tõde ja õigus).   

Ja mis me siis sellest arvasime? Kas nägime esmakordselt või tuletasime endale meelde, kui hirmus ja kuri see Andres ikka oli;   kui madal naiste eneseteadlikkus? Andres oskas küll lugeda, ent ei mõistnud piibli keelt. Võib tunduda, et see oli niivõrd teistsugune aeg, teistsuguste inimeste ja mõtteviisidega. Aga tegelikult?

Põrgupõhja Andres elab tegelikult samamoodi ka tänasel päeval. Põrgupõhja Andres elab tegelikult meie eneste sees tänasel päeval. Seesama pimedusega löödud ja oma elu aina enam puntrasse elav tavaline inimene. Inimene, kes pole veel vaba ega õnnelik. Sest seda hingetut on haaranud endasse miski, mis dikteerib elu: on see rutiin, rahateenimine ja töö, sõltuvused, pereprobleemid või mingi muu koletislik teenäitaja.

Kui selleks on töö, siis on satume põrgu põhja kas liigse töökoormuse, halbade töösuhete, ebahuvitava ja alla meie võimete ameti tõttu, madala enesehinnangu tõttu, mis hävitab töörõõmu ja välistab õnnestumiste power´i. Võibolla on see hoopis töötuks jäämine või koondamine? Võibolla on see töövõime vähenemine halva tervise tõttu?

Kui põrgulikuks osutub meie eneseteadlikkus ja enesemääratlus - võrdlemine teistega ei lase ennast oma nahas hästi tunda; parimatest parimad käivad närvidele, sest nad oskavad alati kõike ja suudavad kõike; liigne kriitikameel ei lase rahulikus voolus kulgeda ei pereelul ega iseendal;

Mis siis saab? Kes aitaks? Kes aitas Andrest? Või pidi ta enda jõududega hakkama saama? Võta sa nüüd kinni, kuidas täpselt, aga oma jõududega ikka - ise kündis, ise külvas seemne ja ise lõikas. Vahepeal luges elamise kohta juurde. Aga hingetuks võttis ta enda ja oma lähedased. See Andres, kes meie sees elab, tahab sealt tegelikult ära, tahab minema. Aga põrgupõhja ei lase, hoiab kinni nagu puu oma juuri ja pimedus kestab edasi. Mis siis tänapäeval lugematute abipakettide seast valida? Juhtide arenguprogramm? Enesemeisterlikkuse coach´ing? Täiskasvanud nähtamatute laste abigrupp?...

Ainus vastus on see, et ka Vargamäel tõuseb igal hommikul päike. Algab uus päev. Ja Andres saab teha teistsuguseid valikuid. Valida rõõmsama ja vabama olemise. Valida töörõõmu, mitte tööorjuse.  Valida enda, mitte Vargamäe tahtmised.

Comments

Popular posts from this blog

Taas võin tunda rõõmu, et sain ühel lool sabast kinni. Kuigi jah, seda tuleb endale sisestada mitmeid kordi, et olen rõõmus, sest tegelikult ei ole ma rõõmus, kui akna taga rullib ennast üle meie maailma uduhall kangas, toppides justkui kinni iga piiluaugu, kust midagi valget ja ilusat näha võiks. Kui on selline raske ilm...Siis lause Olen rõõmus...pole justkui õige, sest rõõmu leian oma hingest mõne aja pärast, aga väliselt ei ole midagi näha. Kas sinagi sõltud ilmast! Vahel ikka...palju õnne! Tahad vabatahtlikult oma tusatuju peita halli ja musta ja nukra ilmakaardi taha? Tahad olla nagu veohobune, keda tarib see väline miski? Tahad arglikult peituda vabanduste taha? Nagu me kõik, aga siiski tahame kõik samamoodi sellelt karussellilt maha astuda.  Tahame lausuda oma sõnu, mis on omapäised ja luua oma jõul midagi nähtavat või hinnatavat? Just hinnatavat - sest ainult sellest piisab, midagi tajutavat luues ei märka me seda sageli ise ja teised tõenäoliselt ka mitte. Kui lubaks enda...

Selline kingsepp siis

"Tere! Kas te kotte ka parandate? Ikka parandame. Vaevalt, et meil sellist kollast nahka on. Peame fashiondesign´i tegema..." Lõbus kingsepp, kes julgeb olla hetkes. Ja tasapisi hakkasid mu suunurgad üles tõusma, keelepaelad läksid valla... See noor mees kohe oskab. Mida? Naistega suhelda. Olen ennegi selle kingsepa juures käinud, teine kolleeg (ehk isa?) on samuti sümpaatne. Ma ei osanud selle julge pilgu alla olla nii, et silmad ei hakkaks kassikullana särama. Lihtsalt on hea tunne, kui komplimente tehakse ja märgatakse naise võlusid. Ma olin päevake enne mõelnud, et pole tükk aega sellist rõõmu tunda saanud, et keegi võõras kingib oma lahke pilgu ja sõna minu naiselikkusele. Olge te tänatud, kes te maailmas naisi oma tähelepanuga paitate, vaid nii õpime oma ilu vastu võtma. Ilusat emadepäeva!

Madame Bovary

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos, esmailmumisel ebakõlblussüüdistusega autorile kohtuprotsessi kaela toonud romaan on pealispindselt vaadates banaalne lugu provintsiarsti nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja lõpuks mürgitab end... ...sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus. Selline on siis raamatututvustus, mille võib leida raamatu kaane siseküljelt. Eks ta ole küll esmapilgul selline kerge lugemine ja ta ongi- tegevused viivad raamatu lugemist suht ruttu edasi. Kuid ometi on teos hästi, elavalt ja ülevalt kirja pandud. Läbielamised on tõetruud nagu toimuksid minu enda silme all. Ei ole häid ja halbu tegelasi, igaüks otsustab ise, kes millisele positsioonile lõpuks jääb. Emma jaoks on tema abikaasa Charles Bovary tüütu, ebaatraktiivne ja lausa vastand tema kujutlusele mehest, kes võiks ta õnnepaleese kindlalt tüürida. Ja ta ise? Ta rikub abielu, lendab mõtet...