Skip to main content

Närilised

Midagi minu sees kriibib ja närib. Ma ei tea, mis nimelt, sest see on nii vaikne ja tasane tegevus. Võibolla tahaksin juba puhkusele minna, et teist rütmi kogeda ja nelja seina vahelt välja saada. Mingis mõttes tunnen, et olen kinni jooksnud, töö muutub automaatseks ja suurt indu ei ole. Küllap see nii enne puhkust ongi. Normaalne asjade kulg, mis viitab sellele, et on aeg töömõtted selja taha jätta, kõik see ära unustada ja hakata elama Elu.
Mulle tundub, et see vaikne koputamine minu sees tähendab, et minu sisemisel minal või maailmal on mulle midagi öelda. Või viitab see koputus teisele maailmale, mis nüüd puhkusena mind ootab ja mille ma pean lubama endal vastu võtta sellisena nagu see tuleb. Mida sa mulle öelda tahad?

Kopp-kopp. Kes seal on? See olen mina. Tule sisse, uks on lahti. Võta välisjalatsid ära ja mine tuppa. Pane sohvale pikale, pea padjale. Ma tulen ja sosistan kõrva sisse, mis edasi saab.
Sa tapad mu oma kiirustamisega ära...Lase mul elada...

Ma sattusin hämarasse hubasesse ruumi, kus akna ees olid kardinad ja sisse immitses veidi valgust. Toas märkasin vaid väikest sohvat, kuhu hea meelega pikali viskasin ja siis tuli mu kõrva äärde mu enda hääl, kes ütles viimased laused eelmisest lõigust. Mu hääl oli siiski sügavam ja kõlavam, selgem kui mu tavapärane hääl).

(Automaatkirjutamine 10.juulil)

14. august. Olen puhkuselt tagasi.

Eksistentsiaalsed mõtted keerlevad mu peas ikka. Ma ei suuda tõmmata piiri ega suuda keskenduda 8 tundi järjest arvutiekraani vahtimisele. Loodan, et suudan tööl ikka piisavalt oma panuse anda. Eks aegu on igasuguseid, vahel ei lähe töö, teine kord saab selle tasa teha.

Sellist kriipimist, mis lõpuks võtab koputamise kuju, kuulsin ka puhkuse ajal. Ma ei ole veel aru saanud, mida see tähendab või ennustab. Kas see tähendab, et hing annab märku, et olen kodust kaugele läinud ja seal pole mu koht või just vastupidi - ärka üles, hakka minema, sinu tee kutsub sind.

Praegu tundub mulle, et hing tahab oma aega. Sellist, kus keegi ja miski ei sega, kus on vaikus ja siis saab hing kõneleda just nii palju kui vaja. Ja mina saan küsida, endasse vaadata. Sellist aega on raske võtta, kuna minu peas on katastrofaalne mõtete vool. Ei mingit rahu ega vaikust.

Comments

Popular posts from this blog

Taas võin tunda rõõmu, et sain ühel lool sabast kinni. Kuigi jah, seda tuleb endale sisestada mitmeid kordi, et olen rõõmus, sest tegelikult ei ole ma rõõmus, kui akna taga rullib ennast üle meie maailma uduhall kangas, toppides justkui kinni iga piiluaugu, kust midagi valget ja ilusat näha võiks. Kui on selline raske ilm...Siis lause Olen rõõmus...pole justkui õige, sest rõõmu leian oma hingest mõne aja pärast, aga väliselt ei ole midagi näha. Kas sinagi sõltud ilmast! Vahel ikka...palju õnne! Tahad vabatahtlikult oma tusatuju peita halli ja musta ja nukra ilmakaardi taha? Tahad olla nagu veohobune, keda tarib see väline miski? Tahad arglikult peituda vabanduste taha? Nagu me kõik, aga siiski tahame kõik samamoodi sellelt karussellilt maha astuda.  Tahame lausuda oma sõnu, mis on omapäised ja luua oma jõul midagi nähtavat või hinnatavat? Just hinnatavat - sest ainult sellest piisab, midagi tajutavat luues ei märka me seda sageli ise ja teised tõenäoliselt ka mitte. Kui lubaks enda...

Selline kingsepp siis

"Tere! Kas te kotte ka parandate? Ikka parandame. Vaevalt, et meil sellist kollast nahka on. Peame fashiondesign´i tegema..." Lõbus kingsepp, kes julgeb olla hetkes. Ja tasapisi hakkasid mu suunurgad üles tõusma, keelepaelad läksid valla... See noor mees kohe oskab. Mida? Naistega suhelda. Olen ennegi selle kingsepa juures käinud, teine kolleeg (ehk isa?) on samuti sümpaatne. Ma ei osanud selle julge pilgu alla olla nii, et silmad ei hakkaks kassikullana särama. Lihtsalt on hea tunne, kui komplimente tehakse ja märgatakse naise võlusid. Ma olin päevake enne mõelnud, et pole tükk aega sellist rõõmu tunda saanud, et keegi võõras kingib oma lahke pilgu ja sõna minu naiselikkusele. Olge te tänatud, kes te maailmas naisi oma tähelepanuga paitate, vaid nii õpime oma ilu vastu võtma. Ilusat emadepäeva!

Madame Bovary

Prantsuse 19. sajandi kirjanduse igihaljas tähtteos, esmailmumisel ebakõlblussüüdistusega autorile kohtuprotsessi kaela toonud romaan on pealispindselt vaadates banaalne lugu provintsiarsti nägusast naisest, kes pettub juhmivõitu mehes, rikub abielu, laostab perekonna ja lõpuks mürgitab end... ...sügavamas mõttes aga sõgeromantiliste unelmate ja lääge argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus. Selline on siis raamatututvustus, mille võib leida raamatu kaane siseküljelt. Eks ta ole küll esmapilgul selline kerge lugemine ja ta ongi- tegevused viivad raamatu lugemist suht ruttu edasi. Kuid ometi on teos hästi, elavalt ja ülevalt kirja pandud. Läbielamised on tõetruud nagu toimuksid minu enda silme all. Ei ole häid ja halbu tegelasi, igaüks otsustab ise, kes millisele positsioonile lõpuks jääb. Emma jaoks on tema abikaasa Charles Bovary tüütu, ebaatraktiivne ja lausa vastand tema kujutlusele mehest, kes võiks ta õnnepaleese kindlalt tüürida. Ja ta ise? Ta rikub abielu, lendab mõtet...