Midagi minu sees kriibib ja närib. Ma ei tea, mis nimelt, sest see on nii vaikne ja tasane tegevus. Võibolla tahaksin juba puhkusele minna, et teist rütmi kogeda ja nelja seina vahelt välja saada. Mingis mõttes tunnen, et olen kinni jooksnud, töö muutub automaatseks ja suurt indu ei ole. Küllap see nii enne puhkust ongi. Normaalne asjade kulg, mis viitab sellele, et on aeg töömõtted selja taha jätta, kõik see ära unustada ja hakata elama Elu.
Mulle tundub, et see vaikne koputamine minu sees tähendab, et minu sisemisel minal või maailmal on mulle midagi öelda. Või viitab see koputus teisele maailmale, mis nüüd puhkusena mind ootab ja mille ma pean lubama endal vastu võtta sellisena nagu see tuleb. Mida sa mulle öelda tahad?
Kopp-kopp. Kes seal on? See olen mina. Tule sisse, uks on lahti. Võta välisjalatsid ära ja mine tuppa. Pane sohvale pikale, pea padjale. Ma tulen ja sosistan kõrva sisse, mis edasi saab.
Sa tapad mu oma kiirustamisega ära...Lase mul elada...
Ma sattusin hämarasse hubasesse ruumi, kus akna ees olid kardinad ja sisse immitses veidi valgust. Toas märkasin vaid väikest sohvat, kuhu hea meelega pikali viskasin ja siis tuli mu kõrva äärde mu enda hääl, kes ütles viimased laused eelmisest lõigust. Mu hääl oli siiski sügavam ja kõlavam, selgem kui mu tavapärane hääl).
(Automaatkirjutamine 10.juulil)
14. august. Olen puhkuselt tagasi.
Eksistentsiaalsed mõtted keerlevad mu peas ikka. Ma ei suuda tõmmata piiri ega suuda keskenduda 8 tundi järjest arvutiekraani vahtimisele. Loodan, et suudan tööl ikka piisavalt oma panuse anda. Eks aegu on igasuguseid, vahel ei lähe töö, teine kord saab selle tasa teha.
Sellist kriipimist, mis lõpuks võtab koputamise kuju, kuulsin ka puhkuse ajal. Ma ei ole veel aru saanud, mida see tähendab või ennustab. Kas see tähendab, et hing annab märku, et olen kodust kaugele läinud ja seal pole mu koht või just vastupidi - ärka üles, hakka minema, sinu tee kutsub sind.
Praegu tundub mulle, et hing tahab oma aega. Sellist, kus keegi ja miski ei sega, kus on vaikus ja siis saab hing kõneleda just nii palju kui vaja. Ja mina saan küsida, endasse vaadata. Sellist aega on raske võtta, kuna minu peas on katastrofaalne mõtete vool. Ei mingit rahu ega vaikust.
Mulle tundub, et see vaikne koputamine minu sees tähendab, et minu sisemisel minal või maailmal on mulle midagi öelda. Või viitab see koputus teisele maailmale, mis nüüd puhkusena mind ootab ja mille ma pean lubama endal vastu võtta sellisena nagu see tuleb. Mida sa mulle öelda tahad?
Kopp-kopp. Kes seal on? See olen mina. Tule sisse, uks on lahti. Võta välisjalatsid ära ja mine tuppa. Pane sohvale pikale, pea padjale. Ma tulen ja sosistan kõrva sisse, mis edasi saab.
Sa tapad mu oma kiirustamisega ära...Lase mul elada...
Ma sattusin hämarasse hubasesse ruumi, kus akna ees olid kardinad ja sisse immitses veidi valgust. Toas märkasin vaid väikest sohvat, kuhu hea meelega pikali viskasin ja siis tuli mu kõrva äärde mu enda hääl, kes ütles viimased laused eelmisest lõigust. Mu hääl oli siiski sügavam ja kõlavam, selgem kui mu tavapärane hääl).
(Automaatkirjutamine 10.juulil)
14. august. Olen puhkuselt tagasi.
Eksistentsiaalsed mõtted keerlevad mu peas ikka. Ma ei suuda tõmmata piiri ega suuda keskenduda 8 tundi järjest arvutiekraani vahtimisele. Loodan, et suudan tööl ikka piisavalt oma panuse anda. Eks aegu on igasuguseid, vahel ei lähe töö, teine kord saab selle tasa teha.
Sellist kriipimist, mis lõpuks võtab koputamise kuju, kuulsin ka puhkuse ajal. Ma ei ole veel aru saanud, mida see tähendab või ennustab. Kas see tähendab, et hing annab märku, et olen kodust kaugele läinud ja seal pole mu koht või just vastupidi - ärka üles, hakka minema, sinu tee kutsub sind.
Praegu tundub mulle, et hing tahab oma aega. Sellist, kus keegi ja miski ei sega, kus on vaikus ja siis saab hing kõneleda just nii palju kui vaja. Ja mina saan küsida, endasse vaadata. Sellist aega on raske võtta, kuna minu peas on katastrofaalne mõtete vool. Ei mingit rahu ega vaikust.
Comments