Fred Jüssi : „Aega ja kannatlikkust, mu armsad! Liiga sageli tuleb elus ette seda, et teeme katki midagi õrna ja kaunist – sellepärast, et ei malda kunagi ära oodata, kuidas aeg meile hoole ja armastuse varal ta saladuse ilmutaks.“ Suures vabadusetuhinas võiks neid sõnu meeles pidada küll. Ja vanarahvas on ju ka tarkusi pärandanud: kaua tehtud, kaunikene või tasa sõuad – kaugele jõuad. I
See kõlas lihtsalt nii ilusalt ja haakub hästi selle kärsituse ja ebakindlusega, millega mina rinda pistan.
Võibolla peaks oma elu enne otsuste tegemist sagedamini peatuma ja küsima:
Kas ma olen valmis?
Kas praegu on õige aeg?
Kas see samm teeb mu olemise heaks - kas tunnen end pärast siin maailmas ikka kindlalt?
(Või peaks leppima ka teiste valikute ja olukordadega, mis alati olemist kergeks ei tee, aga arengu mõttes on vaja see tee läbi käia?). Arvan, et enamasti peaks valikute tulemusel elu muutuma avaramaks ja mugavamaks.
Elu peaks olema selline, et meie otsused lubavad lootusrikkalt pea tõsta ja maikellukesi märgata-nuusutada. Kui enesetunne siiski selline ei ole ja maad ligi surub, siis tuleb lubada vastusel enda sees välja kõlada ja lubada endal seda ka kuulda - mis siis kinga pigistab, et pilku maast enam ära ei saa?
Ja kui muud moodi ei saa aru, siis tuleb vaadata neid inimesi, kes meid ümbritsevad - nemad on ikka õied, kelle üle võib tänumeelt tunda!
Comments